Muutuste nõudmine on aja märk. Jõuliste muutuste nõudmine ühelt ja nende lubamine teiselt poolt ei too poliitikutele teatavat edu mitte üksnes reitingutes, vaid toob viimasel ajal valimiskastide juures ka võite. Mida jõulisemast muutusest jutt, seda suurem võit.
Mida nõutakse? Korraga oodatakse 2 sorti muutust:
- muutust nägudes. See tähendab senise süsteemi lammutamist, senise eliidi väljavahetamist. Siiani otsustamise privileegi nautinud jõudude väljavahetamine on tihtilugu tähtsam, kui võimalik muudatus poliitikates, mis sellest võiks sündida. Asjad võivad edasi minna samamoodi, aga vedama peavad seda teised.
Mõnes mõttes on see loogika ka arusaadav, sest majandus- või võlakriis on tähendanud suurele osale arenenud maailmast kaotatud kümnendit. Samad näod võimul (ja opositsioonis) pole suutnud majandust ja elatustaset tõusule pöörata, nii et miks mitte siis uusi proovida?
Siiski domineerib siin enamasti destruktiivne senise süsteemi lammutamise või sellele korraliku hoobi andmise soov, sisulised muutused ei mängi rolli.
- muutust tegudes, mis oleks konstruktiivsem suund. See tähendaks tegelikku muutust viisis, kuidas asju otsustatakse ja protsesse suunatakse, kuidas ühiskonna arengut kujundatakse ja eest veetakse. Otsustamine peaks olema teadmispõhisem, rohkemate huvidega arvestav, laiapõhjalisem, vanu vastandusi ületav. Selle nõudmine eeldab ka nõudjalt rohkem, jõulisest emotsionaalsest vastumeelsusest vanadele lahendustele ei piisa.
Me ei suuda veel hinnata kõigi viimase aja protestivaimust kantud valimiste ja referendumite pikemaid tagajärgi, aga pigem tundub täna, et muutus nägudes ei too sisulist hüpet teises valdkonnas. Mitmed nägudevahetuse tagajärjed on rahva enamusele olnud valusad, nagu näitab Syriza valitsusperioodi kogemus Kreekas või Brexiti-järgse Ühendkuningriigi peataolek.
Muutus nägudes ilma muutuseta tegudes on vähe väärt. Ja kui võtta arvesse, et piisavalt poliitilise kapitali on uutel liidritel vaid üsna lühikeseks ajaks, siis on viletsat algust kompenseerida päris keeruline, ehkki mitte võimatu.
EESTI NÄGUDE MUUTUS
Uue koalitsiooni algus on olnud kõike muud kui sujuv ning ennekõike on rabedus tulnud valitsuse juhterakonna Keskerakonna seest. Seni on põhiaur läinud nägude vahetamisega seotud raskustele ning need raskused ei ole kaugeltki veel läbi. Meteoriitmaaeluministrina üle talvetaeva sähvatanud Martin Repinski väljavahetamine oli paratamatu, sisuliselt oli tegemist uue peaministri suure juhtimisveaga, mis tuli kiiresti korrigeerida. Ka tema asendamine ei ole läinud sujuvalt, kolmandik Riigikogu keskfraktsioonist väljendab pidevalt ja avalikult oma rahulolematust.
Teise suure kariga, milleks on Keskerakonna senise tegevuse pärand, tuleb valitsusjuhil ja lõpuks kogu uuel koalitsioonil veel pikalt tegeleda. Laveerimine senitehtu hukkamõistmise ja samal ajal erakonna senise “auväärse” juhi huvide teenimise (näiteks talle püüdliku palgamaksmise või erakonna kitsast kaukast õigusabikulude “sokutamise” näol) vahel on põhjustanud juba mitmeid naeruväärseid olukordi. Teiste koalitsioonierakondade avalikult väljendatud seisukoht, et tegemist on hoopis uue Keskerakonnaga, millel pole vana, Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga mingit seost, ei pea vett, kui vaadata kasvõi järjepidevust erakonna juhatuses või kui pisutki vaadata Keskerakonna tänaste juhtide varasemaid väljaütlemisi. Sotsidegi siseminister Andres Anvelt, kelle sõnul “tuleb väga selgelt lahutada eilne ja tänane Keskerakond ja seda nii isikuliselt kui tegevuseliselt” on mullu sama olukorda, mis täna küsimusi tekitab – Keskerakonna juhtide suhtumist Savisaare ja Kallo kohtukulude katmisse – kommenteerinud hoopis krõbedamalt.
Savisaare ja Keskerakonna kohtuasjast tuleb juttu veel allpool.
Need raskused on pärast pikka opositsioonis istumist mõneti mõistetavad ja, nagu öeldud, ei lahene need lähiajal. Ühest küljest näitab see, et SDE ja IRL-i kärsitus eelmise koalitsiooni lõhkumisel ei andnud Keskerakonna uutele juhtidele aega oma ridu korrastada ja uueks, suuremaks lahinguks (valitsuse juhtimiseks) valmis seada. Teisest küljest on oma tugev iva ka väitel, et just valitsust juhtides saab neid “nägudega” seotud probleeme kiiremini lahendada, kuna on, millega kaubelda.
Kui selles valdkonnas Ratasele aega anda, siis valitsuse esimesi praktilisi samme olulisemate muutuste ehk valitsemiskultuuri ja sisuliste muutuste juhtimisel peaks vaatama tunduvalt suurema tähelepanuga. Sellest selgub, kas muutus on sisuline või on tegemist suure illusiooniga.
EESTI TEGUDE MUUTUS?
Üks muutus paistab igal juhul juba olevat toimunud ja sel pole pistmist uue koalitsiooni poliitikategemisega – Vabaerakonna, mille raison d’être on ilmselt olnud Reformierakonna igivõimu põhjamine, toetus kukkus uue koalitsiooni sünniga dramaatiliselt, ületades ilmselt juhumuudatuse piiri.
Sisulistest muutustest on neljapäeval oma 100 päeva plaani kinnitanud valitsuse peatähelepanu läinud koalitsioonilepingus sisalduvate maksumuudatuste tegemisele. Seda protsessi saab ka suurima heasoovlikkuse korral nimetada vaid kaootiliseks. Koalitsioonilepingu allkirjastamisest möödunud kolme nädala jooksul on:
- kuulutatud välja mitu erinevat automaksu versiooni (kilovatipõhine, CO2 heitmete põhine, rakendub vaid esmaregistreerimisel, rakendub igal registreerimisel)
- kuulutatud välja ja innukalt kaitstud abikaasade ühise tuludeklareerimise kaotamist. Seejärel siiski ümber mõeldud ning see osaliselt säilitatud
- kuulutatud välja maagaasiaktsiisi tõus kõikidele tarbijatele ja see osaliselt tagasi võetud, lubades tulevikus tööstuslikele suurtarbijatele konreetselt neile sihitud maksuerandeid
- selgunud, et suure osa maksumuudatuste sisu on ka koalitsiooni enda, sealhulgas ka rahandusministri jaoks täiesti lahtine ning täna on need muudatused ennekõike soovitud tulunumbrid valitsuse Excelis (mille kohta siiski ei tohi Excel öelda).
Neid muudatusi rakendatakse ellu kiirkorras ja klassikalise kobarmaksuseadusena, kus mitukümmend muudatust on poogitud Riigikogus juba menetluses oleva hoopis teise seaduse (terviseedendamiseks tehtud kulutuste erisoodustusmaksust vabastamise eelnõu) külge, ilma et Riigikogul jääks aega neid sisuliselt menetleda.
Sama Riigikogu koosseisus on sellise praktika hukka mõistnud nii Jüri Ratas, kes 03.06.2015 peetud arutelul päris ka siis rahandusminister olnud Sven Sesterilt, kui raske oli tal seista vastu valitsuskabineti soovile oma maksumuudatused üheks kobareelnõuks kokku panna kui ka Kadri Simson, kelle sõnul näitas Taavi Rõivase valitsus kobareelnõuga lihtsalt enda võimu ja üleolevust parlamendisaadikute suhtes. „Ma mõistan, et tänase segaduse ja kiirustamise on tinginud valitsuse vajadus maksumuudatused enne esimest juulit läbi suruda, kuid taoline kiirkorras tegemine on praagi tootmine,” ütles Kadri Simson tollal.
Samad etteheited “kobareelnõuga räpakalt tõstetud aktsiiside” kohta olid üheks põhiliseks aluseks ka Taavi Rõivase valitsuse kukkumiseni viinud umbusaldusavalduses. Seega on uus koalitsioon antud seaduse menetlemiseks teadlikult valinud mooduse, mille nad on ise varem korduvalt hukka mõistnud kui ebademokraatliku, läbimõtlematu ja Riigikogu tähtsust kahandava. Nüüd rakendavad nad seda ise ja veel jõulisemate muutuste läbiviimiseks veel lühema aja ning puudulikuma mõjuanalüüsiga.
Kui struktuursed ümberkorraldused riigis võtavad aastaid aega, siis just valitsemis- ja otsustamiskultuuri muutus oleks koalitsioonile nende kahe aasta jooksul jõukohane olnud, kui nad vaid seda eesmärki tõsiselt võtaks. Selline menetlemise viis paratamatult kinnistab seda, et seadusandlik võim ehk Riigikogu ei mängi otsuste tegemisel mingit sisulist rolli ning valitsusel on jõud Riigikogust soovi korral üle rullida. Iseenesest ei midagi uut, kuid see õõnestab veelgi seadusandliku protsessi usaldusväärsust. Suur kvalitatiivne muutus otsustuskultuuris jääb kindlasti illusiooniks.
Mitme tehtava muudatuse puhul on kiirustamine arusaadav ja võib öelda, et eesmärk pühitsebki abinõu. Ei ole mõeldav, et uus koalitsioon peaks veel aastaid ellu viima vana valitsuse poliitikaid (näiteks sotsiaalmaksu langetamist, mis on 2017. aastaks juba seadustatud), aga valdava osa ettepanekute puhul selliseks kiirustamiseks otsest põhjust pole. Valitsuse 100 päeva plaanist ja senisest visklemisest erinevate lahenduste vahel on näha, et lõviosa koalitsioonileppes välja pakutud meetmetest on tänaseks veel täielikult sisustamata ninga seda kavatsetakse teha alles lähikuudel.
OTSUSTAVAD AMETNIKUD
Seniste maksuplaanide puhul on tajutav tugev demokraatia defitsiit ning poliitikate sisu otsustamisel on jäme ots ilmselgelt rahandusministeeriumi ametnike käes. Neile on antud tellimus leida katteallikad tulumaksuvaba miinimumi järsule tõusule ning nemad siis toovad välja kõik raamatupidamislikud ja maksualased muudatused, kuidas antud eesmärgini jõuda. Just sellepärast on uue valitsuse otsustest jäänud erakordselt heitlik mulje, et välja on kuulutatud erinevaid algatusi, mis on maailmavaateliselt ja mõju poolest läbi kaalumata. Nagu näiteks abikaasade ühise tuludeklareerimise kaotamine või automaks või pangamaks. Kui aga praktilisele korraldusele tagantjärele mõtlema hakatakse ning huvigrupid ärkavad, siis tuleb olla valmis ka oma sõnu sööma.
See kõlab ühemõtteliselt kriitiliselt, aga ei ole seda. Kui uus valitsus eelmisest millegi osas üldse erineb, siis on selleks seni olnud valmisolek oma vigu tunnistada ning kiiresti ka ümber mõelda. Eelmise valitsuse viga oli kindlasti see, et eelarveliselt pisikeste katteallikate nimel (nt erakoolide kohustusliku rahastamise kulud või majutusasutuste käibemaksu tõus) mindi avalikkusega täielikku ja leppimatusse konfrontatsiooni, võimendades enda ilmeksimatuse ja ülbuse kuvandit.
Uus valitsus on olnud seni tunduvalt paindlikum. Sellest üks osa on selgete eelistuste puudumine rahandusministeeriumist tulnud ettepanekute ja katteallikate vahel, aga kindlasti on selles ka senisest rohkem valmisolekut avalikkuse reaktsioone tähele panna ja vajadusel ümber otsustada.
SAVISAARE AVALIKUD SALATOIMIKUD
Lõppenud nädal erutas avalikkust Savisaare, Keskerakonna ja selle juhtpoliitikute ning mitme tuntud ettevõtja kriminaalasja detailide jõudmine meediasse. Tekkis elav ja seinast-seina ulatuvate väidetega debatt, kas ja kui palju ning mis vormis on õigustatud avaldada kohtueelse uurimise materjale enne seda, kui kohus on oma otsuse teinud.
Materjalide avalikustamise on hukka mõistnud paljud, alustades prokuratuurist kuni Riigikohtu liikmeteni. Samuti on neid, kes peavad sellist avalikustamist igati õigustatuks ning lausa ajakirjanduse pühaks kohuseks. Tegemist on väga mitmetahulise moraalse ja õigusliku küsimusega.
Esiteks pole õige sel nädalal tekkinud foon, et Eesti ajakirjandus sekkub selliseid materjale avaldades pidevalt õigusemõistmisesse. Tuleb aru saada, et umbes 95% kohtuasjadest ei pälvi mingit avalikkuse tähelepanu ning neid ei kajastata meedias üldse. Ka ülejäänusid kajastatakse valdavalt post factum ehk pärast kohtuistungite toimumist või sagedamini pärast kohtuotsuse jõustumist. Ühelgi nimetatud juhtudest ei saa väita, et toimuks sekkumine kohtu töösse või eirataks süütuse presumptsiooni põhimõtet (süüaluse põhiõigust).
Samas on siin erandiks mõned üksikud väga suurt avalikku huvi pakkuvad juhtumid, nagu näiteks oli nn maadevahetuse kohtuasi ja nagu antud juhul on Keskerakonna ja Edgar Savisaare kriminaalasi. Muidugi ei ole see kogu nimekiri, loomulikult on neid juhtumeid veel. Paraku ei ole selliste massiivse avaliku huviga seotud kriminaalasjade puhul praktiliselt mõeldav, et antud teemat ei käsitleta avalikkuses koheselt ja õigeaegselt. Kui pikaajaline opositsioonijuht satub kriminaaluurimise alla, mille käigus tehakse temaga rohkelt jälitustoiminguid ning ta saab selle tagajärjel massiivse korruptsioonisüüdistuse, siis on lihtsalt eluvõõras eeldada, et meedia piirdub uudisnupukesega või refereerib (võib-olla isegi süüdistatava nime avaldamata, nagu mõni kriitik paistab soovivat?) prokuratuuri vastavat pressiteadet. Kogu see protsess on sedavõrd terava avaliku huvi objekt, et kajastamine on vältimatu.
Ka Savisaare kriminaalasja puudutavates materjalides on väga palju sellist, mille avalikustamine kätkeb endast ülekaalukat avalikku huvi (ja mitte vaid uudishimu). Mõned näited:
- Eesti suurima opositsiooni- ja pealinna ainujuhtiva erakonna asjaajamise ja juhtimise viis.
- Suhted juhtivate ärimeeste ja poliitilise eliidi vahel, personaalsete teenete ja vastuteenete süsteem.
- Skeemid, kuidas erakondade rahahäda kaetakse, kuidas sellele katet otsitakse ja kuidas valimiskampaaniaid kinni makstakse.
- Skeemid, kuidas peidetakse oma vara, mis peaks seaduse järgi avalik olema ja majandushuvide deklaratasioonis kajastuma.
- Situatsioonid, mille kohta poliitikud on avalikkusele väitnud midagi muud, kui ilmneb kohtumaterjalidest.
- Mõtteviis ja põhjendused, millele tuginedes langetatakse olulisi ja ühiskonda mõjutavaid otsuseid.
- Isiklikud suhted tipp-poliitikute vahel, mida avalikkuse eest on varjatud.
- Juhtpoliitikute tervislik seisund, kui see mõjutab nende avalike tööülesannete täitmist.
Need kõik on teemad, mille puhul ülekaalukas avalik huvi räägib materjalide avalikustamise kasuks. See teeamde nimekiri ei ole ka kaugeltki lõplik. Seetõttu on küsimus lekitaja isikust ja tema karistamisest tegelikult teisejärguline (kui tegemist ei ole riiklike õiguskaitseorganitega, nagu see ilmselt reeglina ei ole. Motiive avalikustamiseks on paljudel). Antud materjali valdab sedavõrd palju inimesi ja avalik huvi on sedavõrd suur, et varem või hiljem oleks materjal avalikkuseni jõudnud niikuinii.
Seega tegelikult ei ole põhiküsimus, kas kajastada, vaid pigem, kuidas ja mida kajastada. Ja siin võib ajakirjandusele kindlasti üht-teist ette heita. Kajastuse eesmärk peaks olema esitada neid fakte, mille avaldamiseks on ülekaalukas avalik huvi ning hoiduma selliste seikade avalikustamisest, mis rahuldavad vaid avalikkuse uudishimu või “verejanu” või alandavad süüdistatavate (või teiste inimeste) väärikust. Antud Savisaare juhtumi puhul ei ole see vaid teoreetiline dilemma, sest kogu Eesti on lugenud piinlikku kirjeldust Edgar Savisaare kohtumisest Meritoni hotellis kellegi Nataljaga. Tegemist on tänaseks kahjuks antud kaasuse kõneainega number üks, ehkki sellel kohtumisel räägitul puudub seos nii esitatud süüdistuste kui ka laiemalt avaliku huviga.
Selle kohtumise pealtkuulatud jutu äratrükkimine oli kahtlemata vastuolus Savisaare eneseväärikusega ning õigupoolest on raske näha ka, miks selline salvestus peaks üldse sisalduma kohtutoimikus. Paljud vestlused ja nende umbkaudne sisu on toimikutes üldiselt kirjeldatud ning sõnasõnalist transkriptsiooni pole vajalikuks peetud. Ka antud kohtumise tähendus oli ennekõike ju see, et näidata, et Edgar Savisaar võttis Alexander Kofkini käest teenena vastu talle kuuluva hotelli sviidi kasutamise isikliku kohtumise jaoks. Mis täpselt sellel kohtumisel räägiti ja tehti, ei tohiks oluline olla.
Põhiküsimus on selles, kas niisugune avalik kajastus võtab kohtult võimaluse sõltumatuks kohtumõistmiseks. Vastus on, et vaevalt küll. Kohtunikud ei saa olla nii hõlpsasti mõjutatavad, kuivõrd nemad peavad oma otsuse tegema kohtusaalis esitatud tõendite ja kaitsjate vastuargumentide põhjal. Kohus otsustab tõendite üle hoopis teistel alustel, kui laiem avalikkus. Kui kohus oleks avalikust kajastusest nii sõltuv, siis peaks antud kaasuse puhul leidma kohtunikud, kel pole Eesti eluga viimase paarikümne aasta jooksul mingit puutumust, sest kõik Edgar Savisaare kohta meedias kirjutatu võib neid kas positiivselt või negatiivselt häälestada.
Segasele olukorrale taoliste materjalide avalikustamisega saaks lihtsaima lahenduse, kui järgida Soome eeskuju. Vastavalt põhiseaduse paragrahvile 24 on kohtupidamine Eestis avalik. Soomes on see põhimõte ka päriselt ellu rakendatud ja seal on kohtule esitatud süüdistusmaterjalid hetkest, kui kohtuprotsess algab, avalikud. See on demokraatlik ja sobib avatud ühiskonda ning arvestab tänapäevase info liikumise kiirusega ja avalikkuse põhjendatud infovajadusega.
Selline korraldus aitaks ka keskenduda tõeliselt olulisele küsimusele – kuidas kajastada käimasolevat kohtuasja viisil, mis fundamentaalselt ei riku kohtualuse õigust süütuse presumptsioonile. Üks võimalus selleks on see, et koos süüdistusmaterjalidega avalikustatakse ka kaitsjate positsioonide kokkuvõte (kui kohtualune ja tema kaitsemeeskond seda soovib). Siis saab avalikkus ja meedia tasakaalustatuma pildi ning näeb ka koheselt, millised tõendid on kaitsetiimi poolt vaidlustatud ning milliste argumentidega.
TRUMPI SUUR ILLUSIOON
Võime vaielda, mida Donald Trumpi USA presidendiks valinud tegelikult soovisid ja kas nägude muutus ikka oli nende jaoks tähtsam sisulistest muutustest, mida nad Trumpilt eeldasid või lootsid. Senise eliidi laialipeksmine oli motiivide seas kindlasti väga kõrgel kohal.
Aga lisaks sellele oli kümnetel miljonitel valijatel ka usk, et Trump suudab nende elatustaset parandada ning panna käe ette allakäigule, mis teatud eluviisi ja väärtussüsteemi juba aastakümneid õõnestanud on. Majanduslik olukord, mis väga paljude USA elanike, tervete ühiskonnakihtide peamine mure on, peaks reaalselt muutuma paremaks. Ja seda foonil, kus Obama valitsusajal on USA-s olnud rekordiliselt pikk töökohtade arvu kasvu periood ning samuti on sissetulekud viimastel aastatel kasvanud rekordilises tempos. Samas kriisieelne tase pole tänaseni taastunud ning siin oodatakse kõige suuremat muutust.
Kriisis süüdistatakse lisaks elust võõrdunud poliitilisele klassile ka viimasega lahutamatult läbi põimunud finantseliiti. Hillary Clintoni kandidatuuri kahjustasid väga tõsiselt mõned tema poolt suurpanga Goldman Sachsi korraldatud kinnisel üritusel peetud ülikõrgelt tasustatud kõned Seda võeti kui märki sellest, et ta on silmakirjalik finantseliidi teener. Clintoni parteisisene rivaal Bernie Sanders ehitas kogu oma kampaania üles Wall Streeti ehk finantsvõimu ründamisele.
Trumpi valijate üheks ootuseks oli, et ta karistaks nii senist poliitilist kui ka finantseliiti ning et ta taastaks USA rahvusvahelise reputatsiooni.
Trumpi ametiaeg pole veel alanudki, aga on piisavalt märke, et ta teeb täpselt vastupidist.
Esimene ja märgiline sõnum on tema administratsiooni koosseis. Seal on tänaseks välja joonistunud 2 seltskonda, kelle vahel kohad jagunevad. Esimesed on nn “kindralid” ja teised on “miljardärid”. Ehk siis tema administratsioonis ning tema üleminekumeeskonnas on palju endisi sõjaväelasi ning inimesi, kes esindavad sõjatööstuse huve. Teine ja märksa suurem grupp on aga sõna otseses mõttes miljardärid, multimiljonärid või nende pereliikmed. Trumpi kujuneva administratsiooni “väärtuseks” on hinnatud 14 miljardit dollarit ja seda olukorras, kus Trump on oma määramistega umbes poole peal. Seda hinnatakse üle 30 korra “kallimaks” valitsuseks, kui George W. Bushi oma, mis seni rahavõimu sümboliseerinud on.
Eestile on murettekitavaim muidugi info, justkui võiks Trumpi väliministriks saada maailma turuväärtuselt viienda firma Exxon Mobile Corporationi juht Rex Tillerson, kes kahe aasta sai Putinilt Venemaa Sõpruse ordeni ning kelle massiivsed ärihuvid põhinevad headel personaalsetel suhetel Putiniga. Mida see tähendab, soovitame lugeda siit.
Samas ei ole see määramine veel ametlikult kinnitatud ning sellele on tekkinud ka USA Kongressis üsna terav vastuseis, siis ei ole seda veel põhjust pikemalt analüüsida.
RATASE ESIMENE ÜLEMKOGU
Algaval nädalal saab Jüri Ratas oma Ülemkogu-ristsed. Nädala lõpus toimuval detsembri kohtumisel arutavad Euroopa liidrid rände-, julgeoleku-, majanduse, noorte ning välissuhete teemasid. Detsembris kokku tuleva Euroopa Ülemkogu raames toimub ka 27 juhi mitteametlik kohtumine, mille eesmärk on kindlaks määrata see, kuidas 27 liikmega EL viib läbi Brexiti menetluse, pärast seda kui Ühendkuningriik on oma taotluse esitanud.
Jüri Ratase ülesanne on väga kiiresti luua isiklikud ja usalduslikud kontaktid teiste Euroopa liidritega, et poole aasta pärast algaval eesistumisel Euroopa poliitilises arengus liidrirolli täita ja tihedat koostööd teiste riigijuhtidega teha.
Pole kahtlust, et Ratas valmistub nendeks kohtumisteks põhjalikult. Seda põnevam on aga selle nädala suur mõistatus, milliseid sulatusnippe Ratas suhete loomisel kasutab ja milliseid seltskondlikke jututeemasid lisaks korvpallile eest vedada suudab.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
