Kuni USA valimispäevani ilmuvad nii Postimehe kui poliitika.guru veergudel Andreas Kaju segažanrilised kirjutised kampaaniast, olulisematest etappidest ja Ameerikast. Siin on tema üheksas Ameerika kiri.
4. juulil sai 247 aastat Ameerika Ühendriikide sünnist. Iseseisvusdeklaratsioon, mis seda päeva ajaloos märgib, on üks enim loetud ja uuritud inglise keelseid dokumente maailma ajaloos. Ameerika vabariikide iseseisvumine on inglise ja šoti valgustuse lõpuleviimine, kodanike vabanemine monarhi suvast ja sellisena eeskuju, millele on rajatud lugematute rahvaste, sealhulgas Eesti hilisem riigiloome. Et Ameerika on sajandeid hiljem vaatamata oma isolatsioonilistele ja Euroopa tõmblustest lahtiütlemise instinktidele ülejäänud vaba maailma suurim lootus ja kaitsja, ei ole juhuslik. Ent Ameerika vabadus ei ole vastuoludeta ning orjuse roll riigi sünni juures saadab ühendriikide poliitilise mõtlemise keskustelusid tänaseni. Vabanemine teise inimese ikke alt ei tulnud Ameerikas kõikidele üheaegselt ja sellele eksimusele makstakse lõivu tänapäevani.
Briti impeeriumist väljaastumise ajendid olid praktilised: kuningriigi troon oli iseäranis iseseisvumisele vahetult eelnenud aastakümnete jooksul kurnanud kolooniaid maksudega, et tasuda riigi kulukate sõjakäikude eest, möönmata seejuures oma alamatele ookeaniülestel aladel õigust otsustamises kaasarääkida – koloniaalvaldustel puudus Briti parlamendis esindatus. Samas oli juba 17. sajandil õigus makse kehtestada liikunud seadusandja kätte ja poliitilises mõtlemises oli toimunud sellega kaasnevalt muudatus – kodanikel peab olema õigus oma õiguslike esindajate kaudu ennast puudutavate otsuste tegemisel osaleda. Bostoni linnast Massachusettsi koloonia esindajatekogusse valitud Samuel Adams küsiski 1764. aastal nii: «Kui meie peale asetatakse makse mistahes viisil ilma, et me oleksime selles juures täieõiguslikult esindatud, kas ei vähenda see meid vabadest subjektidest haletsusväärsete tribuuti tasuvate orjade staatusesse?»
Kodanike maksustamine ilma esinduseta on valitsemine jõuga ja jõuga valitsemine on orjus, argumenteerisid Sam Adamsi eeskujul tolleaegsed kolooniate valitud esindajad. Kolooniate iseseisvumisel endisest emamaast ei saanud neist veel demokraatiaid, vaid vabariigid oma põhiseadustega ja põhiõigusi kaitsvate seaduste ning võimulahususe printsiibile rajatud kolmeharuliste valitsustega (seadusandjad, kleenuke täitevvõim ning kohus). Vabadus, see oli sõltumatus teise inimese suvast ning mitmes endises koloonias said ainult tõeliselt vabad inimesed valimisõiguse. Reeglina tähendas see küllalt ranget omanditsensust, sest piisava varata inimestel polnud sellises käsitluses oma rippumatut tahet, sest nad sõltusid teistest inimestest.
Samas oli ka radikaalsemaid osariike, nagu Pennsylvania, kus valimisõigus laienes kõigile meestele, kes mistahes makse olid antud perioodi jooksul tasunud – nii said 90% neist endale valimisõiguse (enamikus osariikides oli enne USA põhiseadust valimisõigus nii umbes kahel kolmandikul valgetest meestest). Pennsylvania põhiseadus sätestas iga-aastased valimised ning esindajakoja liikmete ametiajad olid piiratud; iga seaduseelnõu tuli pärast selle esitamist trükkida paberile ning jaotada elanikele laiali, et neil oleks üks aasta aega selle sisu ning mõjusid kaaluda. Hilisem USA põhiseadus pani osariikidele kohustuse kehtestada valimistsensus (kellel on õigus valida) ning kümnekonnas osariigis oli juba riigi asutamisel valimisõigus ka osadel mustadel kodanikel samadel alustel valgetega.
Et Ameerika Ühendriikide selline maksuorjusest (tänapäeva poliitilises diskursuses «maksuorjusest» rääkimine on kahtlemata teadlik ideoloogiline raamistamine, mis peaks toetama madalamate maksude poliitikat, ent Ameerika vabariigi sünniloos on see igati objektiivne asjaolude kirjeldamine, kus fookus polnud mitte maksumääradel, vaid sellel, et kolonistidel polnud õigust poliitilisele esindatusele Londonis) tõukunud iseseisvumine sai eeskujuks ja innustuseks paljudele poliitilistele mõtlejatele, poliitikutele ja riigiloojatele üle kogu maailma, pole ilmselt üllatuseks. Ühendriikide hilisem põhiseadus oma ülesehituses ning preambulisse laotud vaimses aluses andis jõudu 20. sajandi alguses Eesti põhiseaduse loojatele, kes endise peaministri ja riigivanema Ants Piibu ülesmärkimiste kohaselt meie preambuli ühemõtteliselt ameeriklastelt laenasid.
Föderatsiooniks ühinenud vabariikide teekond demokraatia suunas kestis aga veel aastakümneid. Vaidlus struktuurse rassismi olemasolust, mis saadab tänavusel valimisaastal Ameerikas puhkenud rahutusi, oli USA sünniaastail täpselt sama aktuaalne. Ühe mehe absoluutne ülemvõim teise elu üle pelgalt nahavärvi ja sünniasjaolude alusel – orjus – oli maksustamise ja esindatuse küsimusest ületamatult olulisem, kui sa olid Aafrikast või sealt pärit orjade järeltulija. Ühendriikide asutajaile oli selge, et kui «kõik inimesed on loodud võrdsetena ja neile on Loojalt antud teatud võõrandamatud õigused ja nende seas on õigus elule, vabadusele ja õnnelikkusele» ja nende tagamiseks luuakse valitsus, mis valitseb ainult valitsetavate nõusolekute läbi, siis kõlab see jätkuva orjuse kontekstis õõnsalt.
Orjuse lõpetamine ning orjade saatus oli olulisi punkte USA põhiseaduse koostamise ja
läbirääkimise aegu 1780ndatel – riigis elas toona ca 700 000 orja, iga kuues inimene elas teise voli all. Orje pidanud ning tema juures orjuses elanud (tema omandis olnud) Sally Hemmingsiga lapsi saanud Thomas Jefferson kirjutas Iseseisvusdeklaratsiooni koostamise ajal, et orjus on «teotus inimloomuse enda vastu». Tänapäeval võime sellist kahepalgelisust pidada käsitletamatuks ning Jefferson ise jäi selles küsimuses nii paljude omaaegsete kui kahtlemata ka hilisemate ameeriklaste jaoks ajaloos valele poolele.
Ameerikale iseseisvussõja võitnud kindral George Washington, kes sarnaselt Jeffersoniga oli pärit orjaistandustele rajatud lõunaosariigist Virginiast ja kelle majapidamises elas 300 orja, andis need oma testamendiga kõik vabaks ja jäi ajaloos ameeriklaste hinnanguis õigele poolele.
Nii ei jõutud põhiseaduses orjanduse lõpetamise küsimuses üksmeelele, sest lõunaosariikide majandusmudelis oli orjapidamine keskse tähtsusega. Põhja ja lõuna kompromissiks jäi, et 1787. aastal koostatud põhiseadus annab 20-aastase üleminekuaja, enne mida üleriigiliselt orjade importi keelustada ei tohi (osariigid ise aga küll). 1808. aastal Kongress orjade sissetoomise ka keelustas, kuigi lõunaosariikides säilis osariikide vaheline orjakaubandus. Kui Jefferson sai presidendiks, muutus piiriülene orjakaubandus karistatavaks 10-aastase vabadusekaotusega, 1823. aastal juba surmanuhtlusega.
Muidugi, kui sa olid ori lõunaosariikides, siis luges vaid see, et uue vabariigi põhiseadus sulle kodanikuõigusi ei andnud. Mõnes teises osariigis oli orjapidamine keelustatud aga juba enne astumist Ameerika Ühendriikide koosseisu. Esimesena keelustas orjuse Vermonti vabariik 1777. aastal oma uue põhiseadusega, USA koosseisu astuti 1791. Enne USA põhiseaduse vastuvõtmist 1787. aastal olid oma põhiseadustega orjapidamise keelustanud Pennsylvania, New Hampshire, Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island.
Kõik see ei muuda fakti, et USA Kongress ei suutnud sellest enamat orjapidamise vastu lõunas ette võtta enne kodusõda, mis puhkes pärast aastakümneid maandamata pingeid orjapidamise ja sellega seotud osariikide õiguste üle. Seda vaatamata sellele, et 1787. aastal koostatud, 1788. aastal ratiitseeritud ja alates 1789. aastast kehtiv põhiseadus on kõige olulisemates juppides kompromiss, mis arvestab lõuna poliitiliste huvidega.
Lõunaosariigid olid hääleõiguslike kodanike arvult väiksemad, ent Esindajatekoja proportsionaalse esindatuse arvutustes arvestati ka kodanikuõigusteta orjade elanikkonnaga – iga ori oli nendes kalkulatsioonides võrdne kolme viiendikuga igast kodanikust. Kongressi ülemkoja ehk Senati esindatus on teadupärast osariikide vahel täiesti võrdne, sõltumata elanikkonna suurusest. Põhiseadus ei tunnistanud ega legitimeerinud orjust, kuid säilitas lõunaosariikidele õiguse seda praktiseerida – praktilise kompromissina, milleta vabariikide ühinemine olnuks võimatu. Ka põhiseaduses ei viidata orjadele kui omandile, vaid kui isikutele, mis ühe koostaja, James Madisoni märkmete järgi oli teadlik valik. Suhkruistanduses rabava musta mehe jaoks oli see väike lohutus, aga hilisemate sündmuste seisukohalt oli selline intellektuaalne järjepidevus siiski vajalik.
Kui 1860. aastal valiti ilma ühegi lõunaosariigi toetuseta presidendiks vabariiklane Abraham Lincoln, läksid need riigist eraldumise teed (oluline on, et USA põhiseaduse ja ülemkohtu lahendite järgi oli see ebaseaduslik, sh põhiseadusvastane ning seda vedanud poliitikud ja kindralid riigireeturid) ja sõda oligi vältimatu. Sõjaga kaasnes Lincolni lubadus orjade emantsipeerimiseks ka lõunas ja 1865. aastal, pärast sõja lõppu vastuvõetud 13. muudatus põhiseadusele orjapidamise ka lõplikult keelustas.
Orjapidamine on arm, mis jookseb üle Ameerika kõhualuse ja ning see jääb kipitama veel kauaks. Ameeriklaste siseheitlused elu, vabaduse ja õnnepüüdmise võõrandamatute põhiõiguste tagamiseks aga jätkuvad, sest need on selle riigi sünnilubadusteks, mille saavutamise võimalikkusesse tahavad uskuda miljonid üle maailma.
