MTÜ Pagulasabi juht Eero Janson on pidanud Uku Särekannoga sisukat väitlust POLIITIKA.guru pagulas- ja migratsiooniteeemaliste artiklite juures. Peamised erinevused on toodud tabelina.
Nüüd kirjutab Eero Janson lähemalt lahendusvariandist, mis aitaks humanitaarkatastroofi leevendada.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
PAADIPÕGENIKUD: KAS LIIBÜAS PEITUB LAHENDUS
Euroopa Komisjoni poolt väljakäidud rände tegevuskava on paljud inimõiguste eest seisvad organisatsioonid kiitnud kui suurt sammu humaansema Euroopa poole. Lõpuks ometi liikus Komisjon edasi puhtretoorilisest “ei ühtegi Lampedusat enam” korrutamisest, mis oli muutunud refrääniks, mida korrati iga kord, kui Brüsselisse laekus uudis järjekordsest uppunud põgenikupaadist Vahemerel. Nüüd aga tunnistab Komisjon lõpuks, et Euroopal lasub seadusejärgne ja moraalne kohustus päästa elusid ja pakkuda kaitset inimestele, kes põgenevad sõja, tagakiusamise või inimõiguste rikkumise eest.
Selle tõdemuse valguses tegi Komisjon ettepaneku, mis sisaldas järgmisi punkte: (1) merepääste suurendamine Vahemerel, (2) smugeldajate võrgustike ja paatide hävitamine Liibüas, (3) pagulaste ümberasustamine kolmandatest riikidest Euroopa riikidesse, (4) kriisiolukorras varjupaigataotlejate ümberpaigutamine Euroopa Liidu sees, (5) põgenikke vastuvõtvate riikide abistamine nii Euroopas kui väljaspool seda.
Suurem osa neist ettepanekutest on tõepoolest kiiduväärsed. Merepääste on meie kohustus ja Frontexi rahastamine kunagise Mare Nostrumi tasemel on suur samm selles suunas. Samuti on tervitatav ühtse Euroopa ümberasustamisprogrammi algatamine ja diskussiooni tekitamine liidusisese solidaarsuse teemadel. Isegi kui ümberasustamine ja -paigutamine väljapakutud viisil ei realiseeru, oleks Eestil ÜRO ümberasustamisprogrammist kõrvalejäämist edaspidi väga raske põhjendada.
Kuid nii Komisjoni ettepanekutest kui ka selle järgnenud analüüsidest kumab läbi fundamentaalne arusaamatus selles osas, miks tulevad inimesed ikkagi üle Vahemere? Ja sellest tõukuvalt: kas Liibüa smugeldajate aluste hävitamine lahendaks üle Vahemere tulevate põgenikelaevade probleemi?
Turvalised ja seaduslikud rändeteed puuduvad
Miks põgenevad inimesed üle Vahemere, kasutades selleks smugeldajate teenuseid ja merekõlbmatuid aluseid? Miks ei kasuta kaitset vajavad inimesed turvalisi ja seaduslikke migratsioonikanaleid, näiteks lennates otse mõnda Euroopa Liidu pealinna – tuleks ju kordades odavam ega peaks ka eluga riskima? Põhjus on lihtne: inimesele, kes põgeneb oma koduriigist sõja või tagakiusamise eest ning kvalifitseeruks vastavalt 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonile pagulasstaatusele, ei ole seaduslikke ja turvalisi võimalusi Euroopasse sisenemiseks kaitse saamise eesmärgil.
Inimesed, kes sõja või tagakiusamise eest põgenevad, vajavad nagu teisedki reisijad Euroopasse sisenemiseks viisat. 2001. aastal kehtestas Euroopa Liidu Nõukogu oma direktiiviga 2001/51/EÜ trahvid, mida rakendatakse veoettevõtetele, juhul kui nood toovad EL piirile inimesi, kellel ei ole kehtivaid reisidokumente (sh viisat). Kuigi direktiiv teeb erisuse rahvusvahelise kaitse vajajatele, ei ole lennuettevõtted pädevad otsustama, kas inimene vajab rahvusvahelist kaitset või mitte, mistõttu reaalsuses ükski inimene näiteks Beiruti või Ammani lennujaamas ilma kehtiva viisata check-in’i lauast edasi ei pääse. Samuti erinevad suurel määral liikmesriikide tõlgendused direktiivis toodud erisuse osas.
Seaduslike rändeteede puudumine rahvusvahelise kaitse vajajatele on algpõhjus, miks põgenikud üleüldse ületavad Vahemerd merekõlbmatutel alustel, makstes selleks smugeldajatele tuhandeid eurosid. Frontexi statistika näitab seejuures, et valdav osa Vahemere ületajatest on tõepoolest inimesed, kes rahvusvahelist kaitset vajavad: suurimad merdületavad grupid tulid 2014. aastal Süüriast (30%), Eritreast (16%) ja Afganistanist (6%). Kõikide nimetatud päritolumaade puhul on Euroopa keskmine tunnustamisprotsent väga kõrge (2014. aastal Süüria kodanikel 95%, Eritrea 89%, Afganistan 65%), mistõttu võiks öelda, et kui riskantne merereis on üleelatud, on edasine kaitse peaaegu et tagatud.
Surmade lõpetamiseks Vahemerel ja smugeldajate äri lõpetamiseks on seega üks lihtne lahendus: luua turvalised kanalid, mille kaudu inimesed, kes põgenevad oma koduriigist tagakiusamise või sõja eest, Euroopas kaitset saaksid otsida. Selliseid kanalid on näiteks humanitaarviisade väljastamine (nn protected entry procedure), perekondade taasühendamine (sätestatud EL direktiivina), ÜRO põgenike ümberasustamise programm (seesama, mis Eestis ülemöödunud nädalal “paanika 326” põhjustas) ja pagulaste sponsoreerimine eraisikute poolt. Sellal kui perede taasühendamine ja pagulaste ümberasustamine on juba küllalt tuntud ja Euroopas laialdaselt kasutusel olevad meetmed (ümberasustamises osaleb juba praegu suurem osa liikmesriike), siis nn humanitaarviisade väljastamine ja pagulaste sponsorlusprogrammid on Eestis veel tundmatud teemad
Humanitaarviisade idee seisneb selles, et inimene, kellel on vajadus rahvusvahelise kaitse järele, pöördub mõne EL liikmesriigi välisesindusse ning taotleb seal ligipääsu riigi varjupaigasüsteemile. Täispikka varjupaigamenetlust välisesinduses läbi ei viida, küll aga viiakse läbi eelskriining (seda ei pea tegema esindus ise, vaid vastav menetlusasutus distantsilt) ning sobivuse korral väljastatakse reisimist võimaldav viisa. Varjupaigamenetlus ise viiakse läbi alles liikmesriiki jõudes ning peaks olema juba võrdlemisi kiire protseduur, kuna alginfo on olemas. Selline kaitse taotlemise eesmärgil väljastatavate viisade süsteem on enam kui pooltes liikmesriikides ühel või teisel kujul varasemalt kasutusel olnud (nt Itaalias araabia kevade ajal) ning ühtse süsteemi väljatöötamisest on Euroopa Komisjonis vahelduva eduga räägitud juba alates 1999. aastast. Samuti on Euroopa Parlament teinud korduvaid üleskutseid kasutada juba praegu EL viisaeeskirjas sisalduvaid võimalusi humanitaarsetel kaalutlustel viisade väljastamiseks (eeskätt artikkel 25), et tagada kaitset vajavate inimeste ligipääs varjupaigaõigusele ja -menetlusele. Seni on kõik need püüdlused aga põrkunud peamiselt liikmesriikide poliitilise vastuseisu taha. Ja tõsi ta on: humanitaarviisade süsteem saaks toimida vaid siis, kui seda rakendaksid kõik liikmesriigid solidaarselt.
Sisuliselt on see protseduur, mida meie enda tõlk Omar (mäletate veel teda?) kaks aastat tagasi kasutada proovis, kuid põrkus kahetsusväärselt Eesti “konservatiivse varjupaigapoliitika” otsa.
Erasponsorlus on veel üks viis, kuidas pagulasi aidata, kasutades selleks eraraha. See on süsteem, kus üks või mitu eraisikut (või miks mitte ka firmat) saavad valida ühe või mitu pagulast, keda nad enda raha eest soovivad ühe aasta jooksul sponsoreerida. Järgneb tavapärane ümberasustamise protsess: viisade väljastamine, reis varjupaigariiki ja kohanemine. Sisuliselt oleks see täiendus valitsuse poolt rahastatud ja rakendatud ümberasustamisele ning annaks eraisikutele võimalusi riigi poolt tagatud kohtade arvu suurendada. Kuidas täpsemalt, jääb iga riigi enda otsustada. Näiteks Kanadas asustatakse sellise programmi raames sel aastal ümber kuni 6500 pagulast.
Kas Liibüas peitub lahendus?
Kui ebaregulaarne mereületus ja Vahemere surmade algpõhjus on seaduslike rändeteede puudumine, siis kuidas sobitub sellesse puslesse Komisjoni juba liikmesriikide toetuse saanud ettepanek hakata ründama Liibüast tulevad smugeldajaid? Ega hästi sobitugi, kuna adresseerib üksnes tegeliku probleemi sümptomit.
Kui seaduslikud rändeteed puuduvad, otsitakse kaitset mitteseaduslikke teid pidi. Liibüa ei ole seejuures sugugi ainuke põgenike transiitriik Euroopasse jõudmiseks, põgenikepaadid tulevad ka Türgist, Egiptusest, Tuneesiast ja mujalt. Ajalugu näitab seejuures, et põgenike rändeteed lähevad aina pikemaks ja ohtlikumaks.
Veel 2012. aastal oli Türgi-Kreeka maismaapiir peamine rändekoridor põgenikel Euroopasse sisenemiseks. Operatsiooniga Aspida (kreeka keeles kilp) see piir aga suleti, ehitades sinna 10,5 km pikkuse piiritara ja lähetades sinna 1800 uut piirivalvurit. Selle tulemusena kasutas kuu pärast Aspidaga alustamist maismaapiiri 2000 põgeniku asemel vähem kui 10 inimest nädalas.
Selle operatsiooni tagajärgel hakkas üha rohkem inimesi Euroopas kaitse otsimise eesmärgil ebaregulaarselt ületama Türgi-Bulgaaria piiri: 1700 inimesest 2012. aastal sai 11 100 inimest 2013. aastal. Piiriületajatest umbes 60% olid 2013. aastal Süüria kodanikud, kelle kaitsevajadus oli ilmselge. Uue põgenikevoolu valguses rahastas Euroopa Liit Bulgaariat, et piir sulgeda ja abivajajad ukse taha jätta: alustati 30 km piiritara ehitamist ning piirile lähetati lisaks 1600 piirivalvurit. Sellega suleti ka Türgi-Bulgaaria vaheline põgenemistee.
Maismaapiiride sulgemise otseseks tagajärjeks oli see, et abivajavad inimesed hakkasid üha enam Euroopasse sisenema mereteed pidi, mis on tunduvalt ohtlikum ja kulukam kanal turvalisse riiki jõudmiseks. Kuigi mereteed olid kasutusel juba enne, hoogustus sealne ränne eriti suures mahus just maismaapiiride sulgemise järel. Üldine trend ongi see, et mida enam on Euroopa poolt suletud lihtsaid ja lühikesi põgenike rändeteid, seda enam on põgenikud olnud sunnitud ette võtma pikki ja eluohtlikke mereteid ning seda suurem on olnud hukkunute arv. Seetõttu on ka Liibüa smugeldamisvõrgustike ründamine samasugune pseudolahendus nagu maismaapiiride sulgemine Türgi ja EL vahel.
Jah, inimsmugeldamine on praegusel kujul ebamoraalne ja inimväärikust alandav äri. Samas tuleb aru saada, et nagu äris ikka, toimib see nõudlus-pakkumine loogika alusel. Nõudluse selliseks teenuseks on aga loonud Euroopa Liidu enda poliitika ja nii kaua kuni nõudlus püsib, jätkub ka Vahemere ebaregulaarne ületamine ja sellest tingitud laevahukud, kuna ühe smugeldajate rändetee sulgemisel hakatakse kasutama veelgi pikemaid ja seda ohtlikumaid mereteid. Inimesed, keda justkui kaitsta tahetakse, pannakse veelgi suuremasse ohtu.
Ainuke inimlik viis see äri lõpetada on muuta Euroopa Liidu piirivalve- ja põgenikepoliitikat ning luua põgenikele legaalsed ja turvalised rändeteed. See on koht, kus ka Eestil tuleb panustama hakata, hakates (vabatahtlikult) osalema ÜRO ümberasustamisprogrammis, luues võimalused eraraha kasutamiseks pagulaste ümberasustamisel, lihtsustades ja toetades perekondade taasühendamist ning kasutades praeguse viisarežiimi võimalusi headeks eesmärkides (nii Kiievi kui Istanbuli suunal).
Tegelikult on igasugune kuritegevus, mitte ainult smugeldamine, ju sümptom teatud sotsioökonoomilistest probleemidest, mitte algpõhjus. Niisiis kui jätkata siinse artikli loogikat võiks selle asemel, et vägivaldseid kurjategijaid püssiga jahtida, hoopis algpõhjustega tegeleda. Näiteks asutada mingi bürokraatide putka, kus tegeletakse iga kurjategija probleemiga eraldi, otsides talle sponsorperekonda jne. Need kaks on ju selgelt teineteist välistavad tegevused, eksju! 😀
Siin artiklis sisaldub kaks uudist: hea ja halb. Hea on see, et on koht nagu Poliitika Guru, kus erinevad mõtteviisid saavad ennast intelligentselt väljendada ja kõrvutada. Halb on see, et “mõistliku pagulaspoliitika” eestkõnelemise tase on selline nagu seda siin näha on. Vaesed pagulased. Sellise argumentatsioonitasemega küll sõpru ei võida ega inimesi ei mõjuta. Põhimõtteliselt ei adresseeri see mitte ühtegi probleemi, mida vastased paguluse võimaldamise juures näevad, vaid võtab arrogantse-totaka positsiooni, et murdvarguste ennetamiseks tuleb uksed lukustamata jätta.
Särtsakas. Mulle meenub üks avalik vaidlus ühe endise ettevõtja ja praeguse ägeda tippametnikuga reeglite rollist käitumise suunamisel. Euroopas katsetavad mitmed linnad liiklusmärkide vaba elu ja üldiselt paari common-sense reegli abil tundub liiklus isereguleeruvat teatud tingimustel paremini, kui paarisada eri märki rakendades. Tippametnik, kes sisenes ruumi minu ettekande lõpus ja kuulis ettekandest ainult fragmenti, mis võimaldas tal arvata, et laval on mingi neo-anarhist, tõi vastu näite, et president Šaakašvili oli Eestis käies kiitnud kõvasti siinseid jalakäijaid, kes ootasid foori muutumist roheliseks ka hilisõhtul, kui ühtegi autot parasjagu nähagi polnud. Muuseas, ma üldse ei vaidle sinuga – lihtsalt see viimane lause – et “murdvarguste ennetamiseks tuleb uksed lukustamata jätta” tundus liiga julge 🙂
See liiklusmärkidevaba elu on kaiff teema ning seda üldse mitte vaid kitsalt liikluse aspektist. Sotsiaalpsühholoogia järgi on vastutus nullsummamäng – kas vastutad ise või vastutab keegi teine (isik või ka “märk”, eeskiri), või midagi seal vahepeal, kuid mõlemad korraga ei saa vastutada.
Kuid – liiklusmärkidevaba elu juurutatakse paikades, kus liiklusmärkide järgne elu on juba üsna turvaline. Mõnes Hollandi väikelinnas on mentaliteedid jõudnud tasemele, kus inimesed on suutelised vastutama ja asjadest aru saama, ning seal siis katsetatakse arglikult. Kuid mitte Amsterdamis ega isegi palju rahulikumas Rotterdamis veel mitte.
Mart, minu esitatud väide on see, et Vahemerd ületatakse eluga riskides seetõttu, et alternatiive ei ole. Inimesed põgenevad nagunii, küsimus on nüüd selles, kas me laseme neil maksta ülesõidu eest tuhandeid eurosid ja riskida seejuures oma eluga või me leiame nende kaitsevajaduse väljaselgitamiseks mõne inimväärikust austava tee.
Ja sa võiksid täpsustada, mis on need “probleemid, mida vastased paguluse võimaldamise juures näevad”, et ma võiksin siis neidki adresseerida. Kuigi ma teen juba eelnevalt selgeks, et ilmselgelt ei räägi antud artikkel Eesti vastuvõtusüsteemist ja võimekusest, vaid ikkagi, nagu pealkirigi ütleb, Vahemerel toimuvast ja ebaregulaarsest piiriületusest kaitse saamise eesmärgil.
Kui pagulasabi aktivist ei tea, millised on “probleemid, mida vastased paguluse võimaldamise juures näevad”, siis ei ole abi ka sellest, kui paluda mingit Marti kusagil netikommentaarides endale seda selgitada.
Ainus, mida oskan soovitada, on võtta seisukoht, et paguluse võimaldamise suhtes konservatiivsed inimesed on lihtsalt debiilikud, kes ei saa asjadest ratsionaalselt aru.
No tsiviliseeritud arutelu käib üldiselt ju ikka niiviisi, et üks pool esitab oma argumendid ja siis teine pool teeb sedasama, mitte ei ütle, et “tead ju küll, mis probleemid”.
Ma tõepoolest tahaksin teada, mis on Mardi meelest need probleemid, mida “vastased paguluse võimaldamise juures näevad”, eriti arvestades, et rahvusvaheliste konventsioonide ja Eesti seadusandlusegi järgi on “paguluse võimaldamine” põhjendatud taotluse korral üks inimese põhiõigustest. Ma püüangi aru saada, et mis tasemelt me vaidlema peaksime hakkama, kas küsimusest, kas nendel inimestel on need põhiõigused olemas, või küsimustest, mis puudutavad Eesti ühiskonna valmisolekut ja riigi suutlikkust pagulasi vastu võtta.
Jah Mart, proovime aidata kaasa, et teemasid lahataks sisuliselt igast küljest. Kui vaadata nende pógenike olukorda inimlikust vaatekohast ja móelda mis oleks kui ise peaks elama kahe väikse lapsega hoopis Liibüas mitte Pariisis siis Eerol on point olemas.
Samas Sa tood sisse huvitava ja olulise teema – kus peaks olema Eestis pagulastega tegelevate organisatsioonide fookus ja kuidas kóige paremini oma eesmärki täita (pógenikke soosiv ja nende vastuvótmist toetav ühiskond). Saaks ja tuleks kirjutada lugusid sója eest pógenenud eestlastest aga eks peamiselt peaks maha vótma pógenikega seotud hirme. Selleks tuleks neid pógenikke näidata, rääkida nende lugusid. “Jah” Iiri abieluvórdsuse referendumil tuli, sest sealsed aktivistid tegutsesid just nii. Räägiti asjadest mis inimestele tohutut muret tegid. Toodi avalikkuse ette samasooliste vanemate peredes kasvanud lapsed, kes kujuta pilti, olid täiesti normaalsed ja toredad inimesed. Väiksemates kogukondades rääkisid oma elust 20-30 aastat koos elanud samasoolised paarid naabermajast, kes póhjendasid ka sisuliselt ja rahulikult miks nad tahaksid ka abielluda. Tulemuseks Euroopa ühes kóige konservatiivsemas ühiskonnas tugev toetus.
Eesti on pagulasstaatuse või täiendava kaitse seni andnud 102 inimesele, kellest üks osa on Eestist lahkunud ja suur osa ei julge oma lugu avalikult rääkida. Aga sellegipoolest on neid lugusid meil olemas:
1) Karwan, kes on esimene pagulane Eestis, kes on saanud kodakondsuse: http://www.unhcr.org/55507eb59.html
2) Maroof koos perega, kes on põgenenud Pakistanist ja elavad nüüd Tartus: http://arvamus.postimees.ee/3199857/videolugu-pakistani-pagulaspere-elu-eestis
3) Ukrainast põgenenud pagulaspere, kes ehitavad oma elu Eestis uuesti üles: http://epl.delfi.ee/news/eesti/ukraina-sojapogenikud-panevad-vortsjarve-aares-oma-elu-tukkidest-uuesti-kokku?id=71215491
Liialt ühte väravasse käib see mäng siin kommentaariumis. Eero märkused on õiged, sest ühe rändekanali kinni toppimine ei tähenda leevendust põgenike probleemile. Neid kanaleid on vahelduva eduga kinni pandud kümme aastat. Läheb mõni kuu ja rändevood liiguvad teise kohta. Ja planeeritud CSDP missioon Liibüasse saab olema pagana keeruline. Seal pole toimivat valitsust, kellega asju koos ajada ning paatide avamerele suunudmist tõkestada. Territoriaalvetesse sisenemine ilma Tripoli nõusolekuta eeldaks aga ÜRO julgeoleku nõukogu mandaati, mis jääb toppama teadagi kelle taha. Pikemalt võib lugeda pakkumise ja nõudluse teemal: http://www.theguardian.com/world/2015/apr/24/libyas-people-smugglers-how-will-they-catch-us-theyll-soon-move-on
Mis humanitaarviisadesse ja viisaeeskirja puutub, siis selles osas soovitaks vaadata seda debatti, mis meil selle Junckeri kvootide artikli all on. Eks ust tuleb kuidagi paotada, ent Euroopal napib võimekust seda kõikide jaoks avada.
Tänud Eero, väga head lood (kahte viimast olin lugenud). Eks neid tuleb rääkida veel ja veel, selgitada, korraldada üritusi ja kohtumisi. Seda teemat on Eesti avalikus debatis välditud nagu tuld. Meil ei oleks nn kvootide osas hetkel nii hüsteerilist meeleolu, kui oleksime juba varem veidi paindlikumalt põgenikke vastu võtnud. Positiivseid näiteid oleks palju rohkem ja rahvas oleks juba harjunud. Taheti lühikeses vaates probleemi igal juhul vältida ja tekitati pikas vaates palju probleeme juurde.
Eesti sisene pagulaste vastuvõtmise arutelu millest me hetkel siin arutame ei ole küll otseselt Sinu looga seotud aga nii tänane kui ka Uku lugu näitavad, et lihtsalt ja kiireid lahendusi mis probleemi märgatavalt vähendaksid ei ole. Põgenike vool Euroopasse jääb kauaks ja sellega koos ka Eesti sisene arutelu.
Kusjuures umbes aasta tagasi korraldasime me mitmed avalikud “kohtumine pagulasega” tüüpi üritused, kus mõni Eestis elav pagulane oma lugu rääkis ja pärast arutelu tekkis. Hea formaat, kuid meil oli kaks probleemi. Esiteks, pagulasi, kes olid nõus oma lugu rääkima, oli väga vähe; teiseks, kuulajaskond jäi üldiselt kaunis väikseks, kuna teema oli nõnda teisejärguline.
Ja eks oma tagurpidi loogika on ju sees ka väites, et Eesti inimeste teadlikkus ja suhtumine on nõnda kehvad just seetõttu, et Eestis nõnda vähe pagulasi on. Pole isiklikku kokkupuudet ega kriitilist massi positiivseid lugusid. See on ka põhjus, miks su toodud Iirimaa samasooliste abielude kampaania näide praegusel juhul ei toimiks: neid naabermajas elavaid pagulasi lihtsalt ei ole võtta ja välismaalt toodud näited ei kõneta.
Paar märkust: esiteks on tarvis tunnistada tõmbeefekti olemasolu, eriti Aafrikale. Ei ole mõtet luua illusiooni, et sisserännet hõlbustades suureneb ausate põgenike ning väheneb illegaalsete immigrantide hulk. On tohutult oluline saada strateegiline kommunikatsioon nõnda paika, et illegaalse immigratsiooni suhtes tekiks tõmbe-efekti asemel heidutusefekt. Heidutusefekti oleks võimalik tekitada illegaalsete sisserändajate kiire profileerimisega ning kohese tagasisaatmisega, nagu Austraalia seda teeb:
http://www.dailymail.co.uk/news/article-3048375/If-want-stop-migrants-crossing-Mediterranean-don-t-let-asylum-seekers-set-foot-land-Australian-Prime-Minister-urges-EU-adopt-tough-policies-proved-success.html
Sega-migratsioon on nähtus, kus üheskoos liiguvad põgenikud ja parema elu otsijad. Vahemere ränne on just sellest kategooriast, viimasteks eeskätt need Gambia ja Senegali omad. UNHCR on nende teemadega tegelenud juba pikalt. Soovitused:
1. Panna nähtusele õige diagnoos – see ei ole lihtsalt tragöödia Vahemerel, vaid sega-migratsioon.
2. Sega-migratsiooni vastu tuleks astuda saabumiskohas, saabujaid kiiresti profileerides.
3. Parema elu otsijad tagasi saata.
4. Rahvusvahelist kaitset vajavad isikud vastu võtta.
Selline heidutus toimiks mõne kuuga, sest sõna läheb Aafrikas laiali, et pole mõtet raha raisata, see ei vii sihile. Niikaua kui Euroopa liidrid julgevad mõelda ainult ümberjagamisele, rändevood kasvavad.
Jah, üle Vahemere toimub selles mõttes segaränne, et tulijate seas on nii rahvusvahelise kaitse vajadusega inimesi kui ka majandusmigrante. Eelmise aasta statistikat (vt esimene tabel artiklis) aluseks võttes võiks öelda, et vähemalt pooled üle Vahemere tulijatest kvalifitseeruvad kohalejõudes pagulasstaatusele või täiendava kaitse staatusele.
Kuid tuhandete inimeste suremine on tragöödia sõltumata sellest, kas nad põgenesid sõja ja tagakiusu või majanduslike olude tõttu. Seetõttu ma ütleksin, et küsimus ei ole ju tegelikult selles, KES tulevad üle Vahemere, vaid MIKS nad tulevad just üle Vahemere ja, sellest lähtuvalt, KUIDAS seda lõpetada. Ja siin on põhjuseks ikkagi seesama seaduslike kanalite puudumine, nii põgenike kui tegelikult ka majandusmigrantide jaoks. Mõnedest lahendustest põgenikele mõeldes ma ülal juba rääkisin (ümberasustamine, humanitaarviisad jms), samas majandusmigratsiooni puhul on see tõesti tunduvalt raskem küsimus, kuna üldiselt räägime me low-skilled inimestest, samas kui Euroopa riikide immigratsioonipoliitika (mis on jätkuvalt liikmesriikide endi poolt kontrollitav) soodustab üldjuhul high-skilled inimeste sisserännet. Selles mõttes mõjutaks tõepoolest turvaliste rändeteede avamine põgenikele ainult ühte poolt smugeldamise nõudlusest.
Samas see, mida Austraalia teeb (nagu selgub ka viidatud artiklist), ei ole mitte saabujate “profileerimine”, nende kaitsevajaduse kindlaks tegemine, vaid tagasi lükatakse (push-back) absoluutselt kõik, kes piiri lähedale saabuvad. Vahemere kontekstis tähendaks see seda, et tagasi saadetakse nii süürlased kui gambialased (kes võivad ka tegelikult kaitset vajada – menetlus on individuaalne). Põhiõiguste kaitset silmas pidades ei ole see (pehmelt öeldes) just hea praktika, mida kopeerida.
Väidan, et Euroopa peab vaatamata igasugusele humaansusele mitte üritama profileerida pagulasi ja majanduspõgenikke. Euroopa on tõestanud, et ta ei suuda seda adekvaatsel moel. Tunnistame, et Euroopa ei saa hakkama.
Lahenduseks on iga üle Vahemere (maapiiri) ületava illegaalse immigrandi tagasi saatmine või füüsiline tagasi toimetamine. Ja pole selle Liibüaga mitte mingit probleemi. Paadipõgenikud viiakse kas sama alusega või mingi ajutise alusega Liibüa rannikuvette ja alus uputatakse. Kui Liibüal ei ole võimekust piirata inimsmugeldamist, siis pole tal ka võimekust väärata põgenike tagasi viimist. Kui Liibüal taastub kumbki neist võimekusest, siis samaaegselt taastub ka teine võimekus.
Inimsmugeldamine lõpeb siis, kui kurjategijad ei suuda pakkuda usaldusväärsel moel teenust. Ja ainukesed, kes saavad maailmale teatavaks teha rändekanali sulgumisest on teenust mittesaanud rändurid. Ja küllap nad likvideerivad ise oma kätega need smugeldajad.