Ükski analüüs ei asenda seda, mis toimub valija peas. Seetõttu ei saa enne, kui kell valimispäeval kukub, öelda, millise erakonna kampaania või valimisteks valmistumine oli parim. See hinnang tuleb 2. märtsil „õunte pealt“.
Küll aga saame hinnata, kui hästi erakonnad valimisteks valmistusid.
Poliitika.guru teeb kokkuvõtte erakondade nimekirjadest:
-Kui palju on parteid uuenenud?
-Millised on peamised erinevused parteide vahel?
-Kelle nimekiri on tugevaim?
Esiteks, üldised näitajad nagu kandidaatide arv, vanus, sooline koosseis on välja toodud Riigikogu kantselei analüüsis, mida saab alla tõmmata Riigikogu koduleheküljelt (Teemaleht pealkirjaga Riigikogu valimiste kandidaadid aastatel 2011 ja 2015)
Kõige rohkem on uuenenud Reformierakond
Kui palju parteid on nendeks valimisteks uuenenud – see näitab seda, kui tõsiselt on nad valimisteks valmistunud. Eriti kehtib see hästi tuntud ja tugevate uute liitujate puhul. Eesti poliitika muutumatus (stagnatsioon, kui soovite) on kujunenud üheks põhiliseks käibetõeks. Pidevalt kuuleb, et poliitiline maastik on kivinenud.
Tegelikult on kahe valimise vahel meie erakondades toimunud korralik verevahetus. Võrreldes 2011. aastaga on kõige rohkem uuenenud Reformierakond. Reformierakonna nimekirjast leiab tervelt 65 kandidaati, kes 2011. aastal nende nimekirjas ei kandideerinud (see on 52,4% kõigist kandidaatidest), teistel pisut vähem. Kõige vähem on uuenenud Keskerakond.
Eraldi küsimus on, kas uued kandidaadid on nimekirja sabas kohatäiteks või on nad nimekirjas ühtlaselt paigutatud. Seda aitab mõista kandidaatide mediaankoht nimekirjas –kui see on uutel kandidaatidel tunduvalt viletsam „vanadest“ kandideerijatest, siis on nad jäetud nimekirja tagaossa.
Järgmisel joonisel ongi parlamendiparteide uute ja vanade kandidaatide mediaankoha vahe. Mida väiksem see number on, seda ühtlasemalt on kandidaadid nimekirjas jaotatud. Jooniselt näeme, et erakonnad on selles osas üsna võrdsed. Eristub vaid Keskerakond. Nende nimekirjas on uued kandidaadid selgelt tagapool, päris nimekirja lõpuosas.
Sotsiaaldemokraatidel uued ees, Keskerakonnal pole esikümnes ühtki
Kui palju on uusi kandidaate nimekirja päris eesotsas? Kui eeldada, et erakonnad võivad Riigikogus saada kuni 30 kohta, siis on mõtet vaadata, kui palju on uusi kandideerijaid nimekirja 30 esimese seas.
Siin tõusevad esile sotsiaaldemokraadid, kes tegid taktikalise valiku panna oma ringkondade esinumbrid üleriigilise nimekirja lõppu, avades nimekirja esiotsa vähem tuntud kandidaatidele.
Seetõttu on just sotsidel kõige enam uusi kandideerijaid esikümnes (4). Võrdluseks, Keskerakonna esikümnes pole ühtki uut kandideerijat. Uute tulijate arvu esimese 30 seas näeb jooniselt:
Uutel tulijatel on nimekirja tippu kõige vähem asja IRL-s. Maire Aunaste 5. koht erakonna nimekirjas on selles kontekstis selgelt erandlik ja näitab väga suurt usku tema häälekogumisvõimesse. Või siis väga jõulist lubadust tema erakonda kutsumisel, mis on tõenäolisem.
Kokkuvõttes, kõige rohkem on uuenenud Reformierakond ja sotsid. Samuti on just nendel (eriti sotsidel) uued tulijad ka nimekirja etteotsa jõudnud.
Kes on need uued kandidaadid?
Enamik uusi Riigikokku soovijaid on varem kandideerinud mõne kohaliku volikogu liikmeks. Enamasti on nad seda teinud aastal 2013.
Siiski on erakondades omajagu neid, kes ei kandideerinud ei 2011 Riigikogu valimistel ega 2013 kohalikel valimistel. Osa neist on päris esmakandideerijaid (pole kunagi kuhugi kandideerinud), osa on ülejooksikuid teistest parteidest, osa on vahepeal tegevpoliitikast eemal olnud, aga nüüd kandideerivad jälle.
Uute kandidaatide taust
Kes on need uued inimesed, mis on nende taust? Lähtusime VVK lehel kandidaatide poolt nimetatud ametitest ning kandidaatide tutvustustest erakondade kodulehekülgedel.
Kõige enam on uute kandidaatide hulgas kohaliku omavalitsuse taustaga inimesi. Ehk siis omavalitsusjuhte, volikogude esimehi ja omavalitsuste töötajaid.
Pea igal erakonnal on teatud tüüp uusi kandidaate, millega teistest eristutakse. Reformierakonnal on kõige enam otsese parteiaparaadi taustaga uusi kandidaate, ehk siis erakonna struktuurides töötavaid inimesi, ministrite või eurosaadikute poliitilisi nõunikke. Otse parteitöölt pürib parlamenti 8 uut Reformierakonna kandidaati, teistel jääb see 4 piiresse.
IRL eristub vähemalt kahes valdkonnas. Neil on uute kandidaatide seas kõige enam meedia- või kitsamalt ajakirjanduse taustaga inimesi, ehk tervelt 7. Sotsidel on 4 ennast ajakirjanikuna määratlevat uut kandidaati, Keskerakonnal 3 ning Reformierkaonnal 1 meediainimene.
IRL alistab selgelt kõik konkurendid ka vaimulike arvestuses. IRL-il on uute kandidaatide seas 3 vaimulikku ning teistel mitte ühtegi.
Sotsiaaldemokraadid tõusevad esile teadlaste ja õppejõudude arvestuses. 6 SDE kandidaati on teadus- või õppejõutaustaga, samas kui teistel erakondadel jääb see arv 2 piiresse.
Vaid Keskerakonna puhul on keeruline tuua välja nii selget uute kandidaatide gruppi, mis teistest parteidest eristuks.
Valimiste põhiteemad ja uued kandidaadid
Valimistel peateemad on majandus ja julgeolek. Seega oleks loogiline, et just nendes valdkondades täiendavad erakonnad oma ridu.
Julgeoleku valdkonnas tõuseb jõuliselt esile Reformierakond. Nad täiendasid oma ridu 2 varasema kaitseväe juhatajaga ja lisaks liitus nendega üks tuntumaid julgeolekueksperte Eerik-Niiles Kross. IRL-iga liitus selle valdkonna tugevdamiseks varasem Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg ja Keskerakonnaga militaartaustaga Rene Toomse. Sotsidel selles valdkonnas täiendusi ei olnud.
Majandusvaldkonnas vaatasime praktilist ettevõtluskogemust. Uute tulijate seas on kõigis erakondades neid, kes on mõne eraettevõtte juhid või juhatuse liikmed.
Lisaks sellele liitus Reformierakonnaga väga tuntud majandusekspert, endine Swedbanki analüütik Maris Lauri. Majandustaustaga on ka IRL-iga liitunud Anvar Samost, kes on aastaid juhtinud mitut meediaettevõtet. Tuntud on ta aga ennekõike ajakirjanikuna, mistõttu lugesime ta IRL-i 7 ajakirjaniku hulka.
Keskerakonna eredaim liituja majandusvaldkonnas on endine tööandjate liidu juht Tarmo Kriis ja sotsidel Arengufondi eksjuht Ott Pärna.
Kui tugevad on erakondade nimekirjad?
Niisiis, erakondade nimekirjad on muutunud päris palju. Kes aga jäid alles? Kui suur osa varasematest häälepüüdjatest on erakondadel alles?
Selleks vaatasime, kui suure osa eelmise Riigikogu valimistel saadud häältest tõid need kandidaadid, kes on ka täna kandideerimas. Selgub, et sotsiaaldemokraatide ridades on alles kandidaadid, kes tõid tervelt 81% 2011. aastal saadud häältest. Kõige rohkem on uuenenud taas Reformierakond, nende nimekirjas kandideerijad tõid kokku vaid 62,2% nende 2011. aasta häältest.
Reformierakonna madalam näitaja tuleb ennekõike sellest, et ei kandideeri Andrus Ansip ja Kaja Kallas – kaks suurt häälepüüdjat. Küsimus on, kas neil on õnnestunud seda tühikut täita.
Reform tõi Kaja Kallase asemele Heidy Purga, Liina Kersna, Anne Sullingu. Ansipi profiili katma toodi Ants Laaneots, Johannes Kert, ka Maris Lauri. Need on ka kõige suuremad lahkujad – 2011. aasta isikumandaadi saajad.
Kes on teistel suuremad lahkujad ja kas neid on kuidagi kompenseeritud? Keskist lahkus isikumandaadiga Borodits ja võib küll öelda, et uut nime väljastpoolt erakonda selle kompenseerimiseks ei toodud. Uue kaalu on omandanud varemgi väga populaarne Yana Toom.
Ringkonnamandaadi saajatest lahkusid IRL-il Tõnis Lukas ja Andres Herkel. Keskerakonnal on lahkujaid palju: Lembit Kaljuvee, Kalle Laanet, Aivar Riisalu, Rainer Vakra, Olga Sõtnik.
Reformierakonna ringkonnamandaadi saajatest ei kandideeri Rein Lang, Aare Heinvee, SDE-l ei kandideeri enam eksminister Jaan Õunapuu.
Vaatame kõigi täisnimekirjadega väljas olevate erakondade kandideerijate varasematel valimistel saadud hääli. See puudutab nüüd üksnes neid kandidaate, kes eelmistel valimistel ka rivis olid. Kui vaadata nende keskmise kandidaadi keskmist häälesaaki 2011, siis on seis järgnev:
Keskmisest paremini näitab kandidaatide tugevust aga nende häälte arvu mediaanväärtus – see ei lase üksikutel tippudel liialt keskmist mõjutada, näitab paremini nimekirja ühtlust ja seeläbi tegelikku taset.
Vabaerakond ja EKRE ei olnud eelmistel valimistel veel moodustatud. Graafikul on kujutatud vaid nende kandidaatide tulemused, kes mõnes muus nimekirjas või üksikkandidaadina osalesid.
Siit näeb, et Vabaerakonna ja EKRE kandidaadid on tunduvalt nõrgemad häältekogujad, kui suurtel erakondadel. Isegi kui erakonna bränd on tõusuteel, võib see neile oodatust kehvema tulemuse tuua – valija ei leia nende nimekirjast endale vähegi tuntud kandidaati.
2011. aasta oli muidugi ammu. Vahepeal on toetused jõudnud muutuda. Osad poliitikud on vajunud unustusehõlma, esile on kerkinud uusi.
Et mõista, kui tugevad häälepüüdjad on vahepeal lisandunud kandidaadid, siis saame hinnata nende sooritust 2013. aasta sügise KOV valimistel. Oli see ju vähem kui poolteist aastat tagasi.
Loomulikult pole see ülekantav Riigikogu valimistele (täiesti erinevad ringkonnad, teemad, ka hääletajate rahvuslik koosseis), aga siiski näitab võrdluses kandidaatide häälekogumisvõimet. Neil KOV valimistel oli oma nimega väljas ka EKRE. Vabaerakonda veel polnud, aga suur osa nende liikmetest kandideeris KOV 2013 valimistel mõne valimisliidu (enamasti Vaba Tallinna Kodanik Tallinnas ja Isamaaline Tartu Kodanik Tartus) nimekirjas.
Vabaerakonna ja EKRE kandidaatide väiksem keskmine häälesaak torkab selgelt ka siit silma. Veel poolteist aastat tagasi oli see suurusjärgu võrra väiksem teiste seniste parlamendierakondade kandidaatide omast. Kas nende kandidaadid on suutnud ennast vahepeal oluliselt kindlamalt valijate südamesse viia? Küsitav. Seega jääb neil üle loota, et valija soov on valida just nende erakonda, sõltumata sellest, kui tuntud nad ise on.
Eriti EKRE jaoks on see ohukoht, sest Vabaerakond on peaaegu igasse ringkonda välja panna mõne üle-eestiliselt tuntud nime. EKRE-l ei ole see õnnestunud.
