www.poliitika.guru alustab alates tänasest lühikeste ülevaadetega algava nädala mõjukamatele poliitikateemadele.
On selge, et uuel nädalal on päris raske eelmist varjutada. Nii mõnigi sündmus jääb meiega pikemalt:
SOTSIDE ÕHUPALL VIHISES TÜHJAKS
– Koalitsioonileppe muutmise protsess äpardus. Koalitsioonileppe muutmine pidi tooma Jevgeni Ossinovski pildile kui vasakpoolse liidri ja näitama milles seisneb SDE poliitiline tuum. Kumbagi ei juhtunud. Läks pigem vastupidi. Sotsid peavad nägema vaeva, et valijale uuesti selgeks teha, mida nad ikkagi taotlevad ja Ossinovskigi pole enam tõusev täht.
Peamised põhjused:
- pildiletulekuks valiti vale ratsu. Pärast valimisi ja keerulisel ajal tahavad inimesed näha tegusid valitsuses, mitte tühje vaidlusi arusaamatu koalitsioonilepingu üle.
- Sotside ettepanekutes polnud ka fookust, loobuti uute teemade sissetoomisest ja seati sihiks juba läbi räägitud teemadel veidi parema diili saamine.
Lõpuks läks nii, et aruteluks esitati hunnik pudi, mis jäi selliseks ka sündinud dokumendis “Täiendusi valitsuse tööplaani”. Oleks sotsid valinud 2-3 selget asja, millest nad ei tagane – näiteks 400-eurone tulumaksuvaba miinimum ja kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ja kodakondsusepõhimõtete ümbervaatamine (mida läbi Indrek Saare artiklite ja väljaütlemiste on poliitilise pardina hiljuti lendu lastud, näiteks siin ja siin), siis oleks partnerite keeldumisel koalitsioonist lahkumine olnud väärikam. Nüüd hoiti napilt (häältega 35-25) ära katastroof. Sest just seda oleks olnud võimult lahkumine ilma mingi sisulise põhjuseta, jaurates asjade üle, milles sai vaid paari kuu eest kokku lepitud.
Ossinovski dilemma. Võib väita, et see vale ratsu valiti just seetõttu, et Ossinovskil polnud muud hooba. Ilma valitsusse kuulumata on erakonna juht ikka suurest mängust väljas (ning meenutame – Ossinovski ei ole isegi mitte fraktsiooni esimees ega ka ühegi parlamendi komisjoni esimees. Lihtsalt mees laua otsas). Seetõttu on hämmastav Ossinovski tsitaat: “Lähipäevil pean ka mina jõudma otsusele, kas ma peaksin valitsusse minema..”
Reaalselt tal teist varianti pole. Ja ilmselt tuleb selleks liigutada ka teisi ministreid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist hoiab teda eemal see, et ta on oma isa poeg. Sotsidel on kaks võimalust: võtta Ossinovskile ruumi tegemiseks Mikser Kaitseministeeriumist või vangerdada Ossinovski Rannar Vassiljevi kohale, andes viimasele ettevõtlusministri koha.
Palo kui Varoufakis? Urve Palo pani toime nähtuse, mida võiks nimetada solvumistagasiastumiseks. Või tüdimustagasiastumiseks. Midagi sellist on varem teinud ka Jaak Jõerüüt. Sarnaselt Kreekale läksid vanade lähedaste võitluskaaslaste teed erimeelsuste tõttu põhimõttelises küsimuses lahku. Ossinovski on kui Tsipras, kes tegi “saatanaga” diili ja jätkas, Palo võttis Varoufakise rolli ja astus, kaitstes ebarealistlikke ja naiivseid seisukohti, suurest mängust välja. Samas on Palol sarnaselt Varoufakisega nüüd kandikul ees võimalus haarata Riigikogus siseopositsiooni liidri roll ja nö vahetada Ossinovskiga kohad. Pildil püsimine ei tohiks olla probleem.
Muul moel on raske sellist tagasiastumist seletada. Eriti kuna just Palo on alati olnud sotside sees valitsuses oleku toetaja. Või oli Palo allkirjaga KAPO memo teisel ülelugemisel siiski detailsem kui Palo esmalt väitis/mäletas?
KORRUPTSIOON TALLINNA SADAMAS
Kõik on tagantjärele targad: kas me ei öelnud, et riigiettevõtete nõukogude moodustamine (osaliselt) poliitikutest on halb, sest järelvalve praktiliselt puudub. Probleem on tegelikult muidugi laiem – Tallinna Sadam, aga ka Eesti Raudtees viimase aasta jooksul toimunu, näitab hästi ära, et tänase juhtimismudeliga on kogu riigiettevõtete toimise loogika probleemiks. Eraettevõtja ei saa endale lubada kahjulikke ja turuhinnast kallimaid tehinguid, mille märgiks korruptsioon on. Seni on poliitiline tahe selles osas midagi julgelt muuta olnud pehmelt öeldes leige.
Koalitsioonileppest leiame paraku vaid üsna ümara ütlemise: “Riigiettevõtete omanikupoliitika raames kaalume, milliste ettevõtete omamine on riigile pikas plaanis julgeoleku eesmärkidel või majanduslikult põhjendatud.” Uusi avanguid ei ole sellel teemal tehtud ka pärast skandaali, seda ka mitte rahandusminister Sesteri poolt, kuigi retoorikas on IRL Erkki Raasukese raporti elluviimist tugevalt toetanud. Skandaali järellainetuses teatas minister Michal täna, et esitab kava oma haldusala riigiäriühingute konsolideerimise ühte valdusühingusse neljapäevasele kabinetinõupidamisele arutamiseks (loe pikemalt siit). Loodame, et plaanist saab asja.
Skandaali poliitiline mõju on seni olnud väike. Tänaseni on Reformierakond kriisijuhtimisega hästi toime tulnud. Eks neil ole olnud ka aega oma reaktsiooni ette valmistada. Sammud on olnud kiired ja jutupunktid valmis. Aga on selge, et meedia töötab edasi ja otsib kõiki niidiotsi, mis võiksid poliitikuid Tallinna Sadamas juhtunuga siduda. Riskid korruptsiooniumbsõlme põhjalikul lahtiharutamisel on Reformierakonna jaoks väga suured, sest viimase kümnendi jooksul on Sadama nõukogus kontrollpakk olnud neil. See juhtum ei ole veel läbi.
1. SEPTEMBER
Kõik kooli! Täna läheb kooli ligikaudu 139 000 last, seda on veidi rohkem kui eelmisel aastal. Koole on tiba vähemaks jäänud, sel õppeaastal avab uksed 533 üldhariduskooli, 11 võrra vähem kui eelmisel aastal, aga ikkagi liiga palju.
Eelmisel nädalal juhtis õiguskantsler Ülle Madise tähelepanu, et omavalitsused ei suuda tagada ühtlast ja piisava kvaliteediga haridust kõikides koolides. See tähendab, et osa lapsi saab kehvema hariduse ja on seetõttu juba elutee alguses teistega võrreldes kehvemas positsioonis. “Hariduslik kihistumine, see tähendab laste võimete maksimaalselt välja arendamata jäämine on oht Eesti ühiskonnale” kirjutab Madise oma kirjas Riigikogule, kus teeb ettepaneku algatada hariduse teemal riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Pika ja põhjaliku argumentatsiooniga tõstatab õiguskantsler tegelikult ühe suure küsimuse – kas põhihariduse andmine peaks ikkagi olema omavalitsuse vastutus või on tegemist riigielu küsimusega.
Gümnaasiumiastme tagaukse kaudu riigistamine on seni toimunud suurte tagasilöökideta – sel aastal avab ukse juba 9 riigigümnaasiumi. Samas oleksid haldusreformi tulemusel omavalitsuste tugevdamine ja põhihariduse riigistamine otsused, mida ei ole vähemalt esmapilgul lihtne ühendada.
Ka Vabariigi Presidendi kooliaasta alguse eel tehtud telepöördumine rõhutas Ülle Madisega sarnaselt, et iga lapse ligipääs heale haridusele ei tohi sõltuda tema elukohast. Seda võib pidada toetuseks laiemalt nii ühtluskooli põhimõttele kui ka kitsamalt põhihariduse kvaliteedi tagamise otsustavamalt riigi kätte võtmisele.
UUED KURATOORIUMID
Kuratoorium ei ole hetkel Eestis kõige parema kuvandiga kehand. Pigem on see omandanud moratooriumi ja krematooriumiga sarnase kõla. Valitsus kavatseb sel nädalal nimetada uued kuratooriumid lausa kolmele ülikoolile: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusikaakadeemia ja Maaülikool. Kahes neist koolidest saab varsti otsa ka rektori ametiaeg. Pöidlad pihku!
ALGAB RIIGIPIRUKA JAGAMINE
Neljapäevasel valitsuskabineti istungil lükatakse ministeeriumite rahataotlustest ja riigi rahalistest võimalustest ülevaate andmisega käima 2016. aasta eelarve kokkupanemine. Tänu maksuameti suurepärasele tööle ei saa laekumiste üle kurta, aga midagi hõisata muidugi pole. Rahaga on kitsas ja täitmist vajab ka koalitsiooni personalikulude koomaletõmbamise lubadus, mis kindlasti pitsitab enim sotside enesetunnet. Eelarveteemalistest heitlustest kirjutame pikemalt järgmise nädala memorandumis.
MUU MAAILM: KREEKA
Ajutise valitsuse ametissenimetamisega eelmise nädala lõpus sai Tsiprase esimene, lühikeseks jäänud ametiaeg läbi. Sel nädalal algab valimiskampaania erakorralisteks valimisteks. Poliitika.guru toimetaja Keit Kasemets kirjutas juuni lõpus, et EL peab läbirääkimistel oma panuseid tõstma ja pärast seda on Tsiprase ainus reaalne valik EL tingimustega nõustumine mis viib lõpuks tema tagasiastumiseni. Üldiselt ongi nii läinud. Tagantjärele on selge, et konkreetset strateegiat Syrizal polnudki ja nende sotsiaalse ja poliitilise eksperimendi hind on ulmeline. Veidi enam kui 5 kuuga viidi Kreeka ajas 5 aastat tagasi, tegelikult veelgi hapramasse seisu kui 2010, sest siis kapitalikontrollini ei jõudnud. Erinevate ekspertide hinnangul oli 5 kuu hinnaks 40-53 miljardit eurot. Eelmiste abipakettide raha on haihtunud ja alustatakse taas algusest.
Mõned asjad on erakorraliste valimiste eel sisepoliitiliselt siiski selgemaks muutunud:
- nüüd on selge, et võla kustutamine on võimalik ainult eurost lahkudes ehk kahte asja korraga ei saa. Just sellele rajas Syriza oma eelmise kampaania. Ja seetõttu on endise energiaministri Lafazanise juhitud nüüdseks Syrizast eraldunud vasakradikaalsel tiival raske Syriza edu korrata.
- samuti on selge, et laenumaksete eelduseks on reformid ja tugev EL institutsioonide kontroll jääb. Eurogrupi juht Jeroen Dijsselbloem ütles 21. augustil, et “senikaua, kui kõiki toetusprogrammi tingimusi austatakse, on valimiste korraldamine loomulikult lubatud”. Sellega peavad arvestama kõik valitsused, mis tahavad Kreekat eurotsoonis hoida, ja see ei anna valimiskampaaniaks ja hilisemaks oma programmi elluviimiseks just palju mänguruumi.
Kreeka sisepoliitiline olukord ise on muidugi jätkuvalt segane. Kreeklased valivad endale 5 aasta jooksul kuuendat peaministrit. EL riikide ja institutsioonide juhid on valimisi üldiselt toetanud ja arvanud, et Tsipras taotleb ja saab tugevama mandaadi abiprogrammi elluviimiseks. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et asjad ei pruugi nii siiski sugugi minna.
Mis iganes saab olema Kreeka valimiste tulemus, pole raske ennustada, et Kreeka kriis nõuab Euroopa tähelepanu veel kaua.
UKRAINA LÕIKUSKUU
Eilsed ja eelmise nädala uudised Ukrainast tõid jälle meie teadvusesse teravalt tõsiasja, et Venemaa agressioon Ida-Ukrainas on viinud riigi püsivasse majanduskriisi ja tekitanud suured sisepoliitilised pinged. Eelmise nädala neljapäeval sõlmitud võla vähendamise kokkulepe võlausaldajatega oli valitsuse suur töövõit. Lühidalt öeldes õnnestus Ukrainal see, mida Kreeka ei suutnud. Maksejõuetuse vältimiseks lepiti kokku 20%-lises võla (mis on tänaseks kokku 18 miljardi euro suurune) vähendamises. Tagasimaksete algus lükati edasi 2021 aastani ning need toimuvad siis, kui riigi majandus kasvab. Olukorda euroala see ja väljas ei saa otseselt võrrelda, kuid eks kokkulepe näita ka seda, et Ukraina võtab erinevalt Kreekast rahvusvaheliste partnerite hinnangul reforme piisavalt tõsiselt.
Eilne päev lisas valitsusele uued probleemid ja näitas kui habras on Ukraine sisepoliitiline olukord. Põhiseaduse muutmise esimene lugemine nn detsentraliseerimise muudatuste sisseviimiseks tõi kaasa plahvatused Ülemraada ees, milles said vigastada 125 inimest ja hukkus 1. Reformi vastu, mis annaks Ida-Ukraina regioonidele suurema otsustusõiguse, protestis radikaalne Paremsektor. Juba on jõutud Poroshenkot süüdistada ka Janukovitsi võtete kasutamisel rahutuste mahasurumiseks. Paremsektori poliitilise tiiva tegemistel ei ole seni ukrainlaste suurt toetust, aga rindel olevatest paremsektori võitljetatest peetakse väga lugu. Kerge ei saa põhiseaduse reform olema.
TÜRGI – VÄÄRTUSPÕHISE POLIITIKA PROOVIKIVI
Türgi sisepoliitikast kirjutas Siim Tuisk Poliitika.guru-s põhjalikult siin. Täna näemegi, et koalitsiooni ei sündinud ja 1. novembril tulevad uued, erakorralised valimised. Selle hetkeni aga on valitsuses ka kurdi ministrid ja võim Türgis on ebaharilikult jagatud. Kõlab hästi? Kõlab demokraatlikult? Nii ütleksime kindlasti, kui rahvusvaheline olukord oleks rahulikum. Valimised NATO liikmesriigis Türgis on olulised ka Eestile. Ühe konkreetse mõjuna tähendaks ebastabiilne Türgi seda, et miljonid Süüria põgenikud, kes täna peatuvad Türgis, oleks koheselt Euroopa uksest sisse murdmas ja enamik Euroopa riike tegeleksid aedade ja tarade püstitamisega.
LÄÄNE-BALKANI TIPPKOHTUMINE
Samal päeval (eelmine neljapäev) Lääne-Balkani tippkohtumisega leiti Austrias kaubikust 71 pagulase surnukehad. Lääne-Balkani riikide ELiga liitumise perspektiivide ja majandusreformi arutelu oli muutnud pagulasaruteluks juba varasemate sündmuste tõttu, kuid see juhtum tõi Euroopa juhtpoliitikute teadvusesse arusaama, et nii ei saa pagulaskriis jätkuda. Neljapäev oli murdepunkt, üha rohkem räägitakse:
– pagulaste asukohariikide eristamisel nn kriisiriikide ja teiste riikide vahele selge joone tõmbamisest (loe: Lääne-Balkani riikide pagulased, kes süürlastega segunedes on samuti tulnud massiliselt Euroopast õnne otsima, saab kohe tagasi saata);
– Dublini konventsiooni reeglite mittejärgmisest “struktuursete muutuste korral” (loe: pagulasi ei saadeta enam tagasi riiki kust nad tulid, valdavalt Itaalia, Kreeka või Ungari, vaid jagatakse teiste riikide vahel);
– ja kohustuslikest kvootidest.
Olukord on tõsine. Kui lahendusi ei leita, on oht ühe EL siseturu põhivabaduse, isikute vaba liikumise, tagasipööramiseks järjest suurem. Kolme nädala pärast toimub sel teemal erakorraline EL tippkohtumine.
ETTEVALMISTUSED DETSEMBRI PARIISI KLIIMAKONVERENTSIKS
Sel nädalal peavad Bonnis läbirääkimisi 195 riigi esindajad, et valmistada ette lõplikku paketti aasta lõpus toimuvaks Pariisi kliimakonverentsiks. Eesti on suure põlevkivi põletamise heite tõttu väga ambitsioonikate eesmärkide osas kindlasti tundlik. Aga täna ollakse leppe kavandist veel kaugel – läbirääkijate laual on 90 lehekülge kaheksase fondisuurusega vastuolulisi ettepanekuid. Lõpuks on vaja ÜRO-l lepet, mis aitaks käesoleval sajandil hoida kliima soojenemise allpool kahte lisakraadi – see on piir, mis nii ÜRO kliimapaneeli kui kliimateadlaste kogukonna arvates on selline, mis aitab kõige hullemad tagajärjed ära hoida. Pikemalt võib Pariisi kliimakonverentsist lugeda siit
