Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.

Põhiteemad sel nädalal:

  • Kuhu kadus Eesti õhk?
  • ”Suur” “eelarvekärbe”
  • Piiridega Euroopa
  • Soome tõehetk

Estonian Air – Eesti õhupuudus

Eelmisel nädalal lekkinud valitsuse plaan luua uus riiklik lennufirma tõi ka avalikkuse ette teadmise, mis asjaga seotud poliitikute ja tippametnike hulgas oli teada rohkem kui pool aastat tagasi, juba enne valimisi. Komisjon hindab Estonian Airile antud riigiabi EL reeglitega vastuolus olevaks ja Estonian Air kaob varem või hiljem (pigem küll varem) ajalukku.

Miks Euroopa Komisjon Eestit niimoodi ahistab? Ei ole suur liialdus väita, et kogu Estonian Airi päästmise pingutus kiskus komisjoni poolt vaadates kiiva juba üpris algusest ja case oli võrdlemisi selge. Eesti ei järginud kahte kõige olulisemat riigiabi andmise aluspõhimõtet – esiteks, „once only“, ehk abi saab anda vaid korra. Teiseks, Eesti ei järginud riigiabi protseduurireegleid enne otsuse langetamist, niiöelda “unustas” komisjonile oma otsustest õigel ajal ja vormis teada anda. Taoliste Euroopa Liidu menetlustega on nii, et kui protseduur on paigast ära, siis komisjoni poolelt sisusse ei tungitagi. Samas Läti ja Air Balticu puhul nägime, et õigesti käitudes on läbirääkimiste ruum olemas, sest ka nemad eksisid ühekordse abi põhimõtte vastu.

Mis läks siis Eestil valesti?

  • Euroopa Komisjoni rolli selge alahindamine taolistes juhtumites. Seda eriti alguses, kui alles jamaks läks
  • Euroopa Liidu konkurentsi- ja riigiabireeglite ebapiisav tundmine või nende kõrk eiramine
  • segane läbirääkimiste taktika ja pidev tõmblemine erinevate lahenduste ja äriplaanidega
  • ebasobivate Brüsseli konsultantide (audiitorite-arveametnike) kaasamine vaidlusesse, mis loomult oli juba poliitiline (kuna “once only” rikkumine oli selge)

Lisaks protseduurilistele probleemidele ei suurendanud Eesti usaldusväärsust erinevad komisjoni ametnikele esitatud äriplaanid, mis vaheldusid plaanidega ettevõte kontrollitult pankrotti lasta. Majandus- ja kommunikatsiooniminister jõudis paari aasta jooksul valitsuskabinetti viia äri laiendamise, koomaletõmbamise, Estonian Airi müügi (tõsi küll kehvadel tingimustel, kuid nagu ikka:  sellise loo juures on iga järgmise müügi tingimused kehvemad kui eelmised) ja pankroti ettepanekud. Paari aasta tagune nõukogu esimehe Erkki Raasukese juhtimisel ette valmistatud restruktureerimise ja müügi plaan, mille väljatöötamisse panustasid ka Euroopa Komisjoni ametnikud, valitsuse heakskiitu ei saanud. Paar nädalat hiljem esitatud pankrotiplaaniga ei saanud minister valitsuskabineti uksest praktiliselt sissegi (Tõele au andes – sisse sai, aga selleks, et see Harju tänavale tagasi viia).

Komisjoni otsus oli praktiliselt tehtud juba enne valimisi, seda ei vääranud ka pärast Ansipi valitsust ametisse saanud uute ja innukate ministrite katsed poliitilisel tasandil midagi muuta. Arusaadav, Euroopas suhtlemine ei käi lihtsalt niimoodi, et minister lendab kohale ja teeb volinikuga diili ära. Töötavad kokkulepped on enne ametnike poolt põhjalikult läbi räägitud ja kokku lepitud. Voliniku roll on need naeratades kinnitada. Selle, kuidas Brüsselis asjad käivad, said võrdlemisi kiiresti oma veidi piinliku kogemuse põhjal selgeks nii Palo kui Rõivas.

Veidi on komisjon Eestit siiski säästnud. Pikk menetlusaeg, eriti otsuse teatavaks mittetegemine 2015. aasta alguses, on andnud valitsusele piisavalt aega Estonian Airi pankrotiks valmistuda. Samuti oli see ka väikene kingitus valitsuserakondadele, et negatiivne uudis enne valimisi vaka alla jäi.

Statistikute kingitus valitsusele

Valitsus sai eelmisel nädalal hakkama ka eelarve põhijoonte kokkuleppimisega. Arvestades koalitsiooni habrast tervist läks kogu protsess seekord üllatavalt valutult, seda mitmel põhjusel:

  • kuudepikkune jauramine katteallikate teemal oli kokkuleppe piirid osapooltele võrdlemisi hästi selgeks teinud;
  • riigi eelarvestrateegia läbirääkimised olid nii põhjalikud, et suur osa eelarve kokkupaneku tööst sai juba hiliskevadel tehtud;
  • sotside ministrite vahetus eelarve koostamise keskel muutis nende positsiooni Reformierakonnale vastandujana oluliselt nõrgemaks. Kui uued ministrid majja tulid, oli eelarve praktiliselt juba koos.
  • prognoositust väiksem inflatsioon ja oodatust paremad majandustulemused 2015. a. II kvartalis ning Statistikaameti ootamatult suur 2014. a. majanduskasvu korrektsioon (2,1%i-lt 2,9%-ni) võtsid eelarveteo pingeid maha ja näitasid seisu grammike kaunimana, kui seni arvatud. Mitmed kulud on inflatsiooniga seotud, ministeeriumitele on eriti meelepärane nafta hinna langus. Kõrgem SKP ja hea maksulaekumine toob aga mitmetesse sektoritesse automaatselt raha juurde.

Muidugi, tuleb lisada, et Jevgeni Ossinovskit kokkulepped, mille kujundamise juures ta pole otseselt olnud, ei pruugi piirata. Seda võisime lugeda möödunud laupäevasest Postimehe intervjuust temaga, kus ta improviseeris paari uue maksu ja muude ideedega, mida koalitsioonileppes pole (ja mida ta õigupoolest ka ise nüüd – leppe taasavamisel – lauale ei toonud). On selge, et Ossinovski tulek valitsusse väga keerulise ministeeriumi eesotsas hakkab põhjustama põnevusi nädalast nädalasse.

Nii oligi eelarve koostamise kõige erutavamaks küsimuseks ametnike arvu vähendamine ja personalikulude kokkuhoid.

Unistuste kärbe

Koalitsioonilepingus lubas valitsus lähtuda põhimõttest, mille kohaselt valitsussektori töötajate arv väheneb kooskõlas tööealise elanikkonna vähenemisega. Seda lubadust asus valitsus ka ellu viima ja lõi koos eelarvega lukku otsuse kärpida keskvalitsuse töötajate arvu 750 võrra. Kurikuulsas katteallikate Exceli tabelis oli kokkuhoiuna kirjas 13 miljonit eurot. Kui töökäsi jääb vähemaks, peab ka avalik sektor koomale tõmbama ja valitsuse sihikindlust sellel teemal saab ainult tunnustada.

Eriti arvestades seda, et kui Rahandusministeerium enne suve kärpeplaaniga peale hakkas ja kõigile keskvalitsuse asutustele nn koondamistabeli saatis, et nood kirja paneksid, kui palju ollakse vabatahtlikult nõus töötajaid koondama, selgus vastuseid kokku liites, et ametnikke on vaja hoopiski juurde võtta. Nii saatiski Rahandusministeerium eelarvearutelude alguses ministritele koondamiskvoodid, mis võtsid koefitsiendiga arvesse viimase viie aasta jooksul juba tehtud personalimuutusi (näiteks Siseministeeriumi, mille haldusalas on juba kõvasti inimesi koomale tõmmatud, kvoodiks sai 0,7).   

Koondamisarutelu ei edenenud kuidagi senikaua, kui tehti otsus lahti lastavate töötajate arv ja kaotatav raha teineteisest lahti siduda. Kui oli selge, et kogu personalifond jääb ministeeriumitele alles ja koondatavate arvelt on võimalik näiteks teistel töötajatel palka tõsta, sai arutelu hoo sisse ja kokkulepe sündis kiiresti. Ka Sotsiaalministeeriumi suure kvoodi probleem lahenes, kui mitmed ministrid lubasid vabatahtlikult oma kvoodist rohkem teha.

Koalitsioonilepingus on ka lubadus tõsta avaliku sektori palku kooskõlas üldise tootlikkuse tõusuga ühiskonnas ning jätkata kultuuri, -haridus- ja sotsiaaltöötajate ning sisejulgeoleku valdkondade – politsei,- pääste-, vangla-, maksu- ja tolliametnike – töötasude kiiremas tempos tõstmist. Ka seda lubadust asus valitsus täitma, planeerides neljas prioriteetses valdkonnas (sotsiaalvaldkond, haridus, sisejulgeolek ja kultuur) riigiteenistujate palgatõusu kuni 4%. Kahjuks sai täidetud vaid tagumine pool lubadusest, tootlikkus jääb palgatõusust varsti juba ringiga maha.

Te imestate, kuidas on võimalik kokku hoida 13 miljonit personalikulusid mitte vähendades, vaid prioriteetsetes valdkondades hoopis suurendades? Väga lihtsalt. Kärbiti unistusi, mitte tegelikke kulusid, ehk koomale tõmmati planeeritud palgatõusu. Tagantjärele jääb üle ainult kahetseda, et algselt ei julgetud planeerida näiteks 50-miljonilist palgafondi kasvu, siis oleks saanud raporteerida 43 miljoni jagu kokkuhoidu.

Planeeritust väiksem palgakasv on siiski selge samm edasi, pärast suurt kärbet 2010. aastal on avalik sektor hakanud iga-aastast umbkaudu 5% palgatõusu juba normaalsuseks pidama. Ja avaliku sektori töötajate arv siiki väheneb. Selle otsusega valitsuse väljakutsed ammugi ei lõpe, vaid pigem algavad. 750 töötaja vähendamise otsuse tegemine on palju kergem kui tegeliku vähendamise elluviimine. Meediahüüatustest ja uudisest on näha, et ministeeriumite valitsemisalades on õhk pingetest paks. Ei oska öelda kas protestijad on arvesse võtnud, et koalitsioonilepe näeb ette valitsussektori töötajate arvu tööealise elanikkonnaga samas suurusjärgus hoidmist kogu valitsemisperioodi st nelja aasta jooksul. See tähendab samasugust kärbet igal aastal. Seda muidugi juhul, kui Eesti ei leia endas jõudu suurenda otsustavalt pagulaste ja teiste Eestisse tööle tulla soovijate arvu. Valitsuse tõelist tahet midagi ära teha saavad näitama järgmised eelarved ning suutlikkus vähendada edaspidi töötajate arvu vajadusepõhiselt ning koos struktuursete reformidega, mitte ühtlaselt hööveldades.

Siseministrid pagulaskriisi lahendamisele lähemale ei jõudnud

Eelmise nädalal esmaspäeval toimunud siseministrite kohtumise lõunapausi ajal teatas minister Pevkuri, et siseministrite kohtumisel valiti õige suund. Enamike osaliste ja vaatlejate hinnang siseministrite kohtumisele oli siiski ühene – läbikukkumine. “Tuumakaim” kokkulepe oli vast ühine tõdemus, et 120 000 sõjapõgenikku siiski proovitakse laiali jagada, otsuseid ei tehtud. Pagulaskriisi lahendamisele lähemale ei jõutud.

Esmased praktilised lahendused pole ülemäära keerulised. Realistlikest sammudest kriisi ohjamiseks kirjutas eelmisel nädala Politico ja Poliitika.guru veergudel Uku Särekanno.

Miks siis edasi ei jõuta? Üks põhjus on kindlasti selles, et mitmete Lääne- ja Ida-Euroopa siseministrite suhted on pärast tihti karjumiseks paisunud arutelu läinud isiklikul tasandil väga kehvaks. Mõistmist ei ole. Teatud mõttes viis eelmine nädal ELi kriisi lahendamisest isegi kaugemale. Uue katse teevad siseministrid sel teisipäeval, kuid arvestades eelmise nädala arutelu tonaalsust ja tulemust, on erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine kolmapäevaks õige samm. Ülemkogu kokkukutsumise suurim risk on selle lõppemine tulemusteta, tänase päeva seisuga on see risk täiesti aktuaalne.

Elu piiridega Euroopas

Tasapisi peame hakkama taas harjuma eluga piiridega Euroopas. Mida selline Euroopa tähendab andis eelmise nädala alguses aimu Saksamaa sulgedes piiri ja rongiühenduse Austriaga. Selle otsuse taga on ühelt poolt kindlasti pagulaste suur arv ja liidumaade surve. Aga mitte ainult. Merkeli põhimotiiv piiri sulgemisel on muu – teha Ida-Euroopale pagulaste teemal Kreekat, ehk siis näidata praktiliselt toimivat alternatiivi välja pakutud lahendusele, millega kuidagi nõus ei taheta olla. Selline läbirääkimiste taktika toimib kahe eelduse olemasolul: (1) alternatiiv on pakutud lahendusest kordades hullem, (2) näidatakse selgelt, et alternatiiv on reaalsus, seda teed ollakse valmis minema. Ja polegi midagi teha. Ida-Euroopa peab hakkama meenutama aegu, kus Leedu-Poola piir ületamiseks kulus veokitel päevi, kus rongisõit venis piirikontrollide tõttu tunde pikemaks. Meenub analüüs enne Eesti ELiga liitumist, kus siseturu piirangute kaotamise positiivne mõju majandusele oli 4% ringis SKPst.

Saksamaa piirikontrolli taastamine saadab tugeva signaali Ida-Euroopa riikidele, et probleemi lahendamisse tuleb panustada kõigil riikidel ja senisest tublisti solidaarsemalt. Schengen pole kaugeltki veel surnud ja täielikku piirikontrolli kõikide riikide vahel Poliitika.guru ei usu. Aga selge on, et kuhu iganes piirikontrolli jooned tõmmatakse, Eesti jääb neist igal juhul valele poole.

Kreeka valimised – Tsipras tegi äraAlexis_Tsipras3

Hoolimata Syriza ja Uue demokraatia tihedast rebimisest valimiseelsetes arvamusküsitlustes, sai Tsiprase Syriza taaskord selge võidu. Syrizale 35% ja Uuele Demokraatiale 28% häältest. Kolmanda koha võttis neonatslik Kuldne Koidik ligi 7%-ga. Kampaaniataktika oli pearivaalidel väga erinev. Tsipras välistas nn suure koalitsiooni, Uue Demokraatia Meimarakis just seda aga sihtis.

Nüüd on üsna selge, et suurt koalitsiooni ei tule ning õigupoolest muutus üsna vähe. Syrizal jäi parlamendi absoluutsest enamusest puudu väga vähe kohti ning suure tõenäosusega jätkatakse koalitsioonis oma endise parempoolse partneri Sõltumatute Kreeklastega. Kolmanda Kreeka abipaketi ellurakendamine on endiselt Tsiprase õlgadel. Kampaania käigus rääkis Tsipras korduvalt, et läbirääkimised abiprogrammi tingimuste parandamise üle peavad jätkuma.

Soome tõehetk

Soome peaminister Sipilä teatas oma erakorralises kärpeplaane õigustavas telepöördumises Soome rahvale: «Olime esimeste seas Kreekale nõuandeid jagamas. Võtame need nõuanded nüüd ise kasutusele. Me ei saa lasta asja niikaugele, et meie eest hakkavad otsustama teised.»

Ka Eestis vaadati Sipilä pöördumist suure huviga ja leidus palju neid, kes õhkasid, et miks Eestis pole nii jõuliselt reformivat ja sirgjoonelist peaministrit. Üks põhjus on kindlasti selles, et kuigi ka Eestis ei ole midagi hõisata, ei ole meie olukord Soomega võrreldav. Meie riigivõlg ei kasva keskmiselt 4% aastas ja majandus pole languses. Sellest, kuhu minna, saadakse väga erinevalt aru.

Vaatamata peaminister Sipilä mitmekordsele katsele teha reforme konsensuspoliitikat jätkates, on valitsuse, tööandjate ja ametiühingute suhted ummikusse jooksnud. Selle märgiks oli ametühingute reedel korraldatud suurstreik ja massimeeleavaldus valitsuse igati mõistlike ja üsna mõõdukate tööjõukulusid vähendavate reformiplaanide suhtes. Eks ametiühingute ja masside pahameel on mõistetav. Oma lühiajalise kasu ohverdamine kogu ühiskonna pikajaalise arengu huvides ongi väga raske.

Soome võla kasv

Soomlastel pole tänases olukorras süüdistada kedagi peale iseenda. Viimased 4 aastat on lastud majanduspoliitiliselt sisuliselt raisku. Alates Jyrki Kataise suurkoalitsooni loomisest 4 aastat tagasi pole suudetud sisulistes majanduse konkurentsivõimet tõstvates reformides kokku leppida ning tammutud on paigal. Ka Kataineni (paremkonservatiivi) valitsus võttis laenu 1 miljon eurot tunnis. Kui Soome ei taha paari aasta pärast saada nõuandeid tulevaselt edukalt reformiriigilt Kreekalt, siis ongi tagumine aeg tegutsema hakata.

Kataloonia regionaalsed valimised

Eeloleval pühapäeval on tulekul Kataloonia regionaalsed parlamendi valimised. Sisuliselt on tegu järjekordse mitteametliku Kataloonia iseseisvusreferendumiga. Küsitlused näitavad iseseisvusmeelsete parteibloki selget edumaad. Valimistel saab olema oluline mõju nii Hispaania üleriigilistele valimistele novembris kui ka Hispaania riiklusele tervikuna.

 

Kirjutas: Poliitika.guru