Mis põhjustab populistlike meeleolude levikut?*
Nii USA kui ka Euroopa Liidu poliitilist maastikku on hiljuti tabanud tugevad maavärinad – külma dušina mõjus nii juunikuine Suurbritannia otsus lahkuda EL-ist kui ka vastuolulise Donald Trumpi üllatuslik võit USA presidendivalimistel. Nüüd vaadatakse närviliselt taas Euroopa suunas, kus on lähiajal toimumas mitmed valimised ning kus murettekitavalt on samuti populaarsust kogunud populistlikud poliitilised jõud.
Populistlikud liikumised on tugevalt kanda kinnitanud Itaalias
Pisut üldistatuna võib populismiks nimetada poliitikat, kus vastandatakse “head” rahvast ja “halba” võimul olevat ja rahva tahtest irdunud poliitilist eliiti. Rahvas võib sealjuures tähendada kodanikke laiemalt, aga ka kitsamat klassi- või rahvusgruppi, mistõttu populism võib võtta erinevaid varjundeid (näiteks olla parem- või vasakäärmuslik). Populismi järgmine võidukäik võib aset leida juba 4. detsembril, kui Itaalias toimub referendum põhiseadusreformi üle. Reformi eesmärk on õilis: muuta kiiresti lagunema kippuvate Itaalia valitsuste jalgealust stabiilsemaks, suurendades parlamendi alamkoja seadusandlikku võimu. Paljud valijad soovivad rahvahääletust kasutada aga selleks, et avaldada rände- ja panganduskriisi tõttu ebapopulaarseks muutunud valitsusele umbusaldust, sest peaminister Matteo Renzi lubas reformi tagasilükkamise korral ametist lahkuda. Referendumi läbikukkumine võib kaasa tuua niigi nõrga majandusarenguga riigis poliitilise ebastabiilsuse, sest ennetähtaegsed valimised soosiksid tõenäoliselt populistlikke erakondi – Viie Tähe Liikumist ja Põhjaliigat.
Viie Tähe Liikumine nimetab ennast poliitilise spektri väliseks parteiks ning on eliidile vastandumise abil saanud kiirelt võimule näiteks Roomas ja Torinos. Põhjaliiga jääb küll populaarsuselt Viie Tähe Liikumisele alla, kuid on Itaalia keerulise majandusolukorra taustal toetust oluliselt kasvatanud. Toetust on toonud näiteks lubadused võimule saades korraldada sarnaselt Suurbritanniale referendum ELi liikmesuse üle ja piirata immigratsiooni. Ka Viie Tähe Liikumine on ohtlikult mänginud mõttega korraldada referendum euroalasse kuulumise üle, sest võrreldes teiste euroala liikmetega eristub Itaalia ühisraha madala toetuse poolest (toetus eurole on isegi madalam kui Kreekas). Nimetatud parteide seniseid eelistusi arvestades võib Itaalia riigijuhtimine ja seal hulgas riigi rahandus sattuda raskustesse. Seetõttu ei ole üllatav, et riigi poliitilisi arenguid jälgitakse hetkel erilise hoolega.
2017. aastal on tähelepanu all valimised Hollandis, Prantsusmaal ja Saksamaal
Peale Itaalia on ka mujal Euroopas peavooluparteide poliitikaga rahulolematud kodanikud kaldunud aina enam pooldama populistlike sõnumitega esinevate ja tihti äärmuslike vaadetega poliitilisi jõude. Lõuna-Euroopas on võlakriisi järel suurenenud rahva toetus populismile kalduvatele ja kasinuspoliitikat kritiseerivatele vasakparteidele nagu näiteks Syrizale Kreekas, Vasakblokile Portugalis, Podemosele Hispaanias. Mujal Euroopas koguvad populaarsust immigratsioonivastase platvormiga rahvuslikud parteid: AfD Saksamaal, Vabadusparteid Hollandis ja Austrias, Rahvusrinne Prantsusmaal.
Saabuvate valimiste tõttu on erilise tähelepanu alla langemas Prantsusmaa, Holland ja Saksamaa. Saksamaal jääb islamivastase AfD ehk Alternativ für Deutschlandi partei populaarsus sotsiaaldemokraatidele ja kristlikele demokraatidele siiski tugevalt alla, aga alates rändekriisi puhkemisest on erakond kindlalt populaarsust kasvatanud ning juba see on muidu stabiilse poliitikaga Saksamaa mõistes suhteliselt erakordne. Märtsis Hollandis toimuvatel parlamendi valimistel pakub võimuparteile tugevat konkurentsi samuti paremäärmuslik ja euroskeptiline Geert Wildersi juhitud Vabaduspartei. Poliitikavaatlejad on valdavalt arvamusel, et tõenäoliselt jõuab Rahvusrinde juht Marine Le Pen märtsis-aprillis toimuvatel valimistel edasi teise vooru, kuid peab seejärel vastaskandidaadile alla vanduma. Siiski ei tasu Le Peni alahinnata, sest sarnaselt Trumpile ennast süsteemivälise poliitilise jõuna määratledes kõnetab ta paljusid prantslasi, kes ei soovi oma häält anda poliitilise eliidi esindajatest Nicolas Sarkozy’le või Alain Juppéle. Täpsemaid prognoose on samas veel vara teha, sest ei ole teada, kas endine peaminister Manuel Valls ja ametisolev viienda vabariigi ebapopulaarseim president Francois Holland kandideerivad.
Rahvusrinnet ja Vabadusparteid võib nimetada äärmuslike vaadetega populistlikeks jõududeks, kes ei poolda senisele Euroopa pikaajalisele majandusarengule aluseks olnud majanduspoliitilisi tõekspidamisi nagu ELi liikmesust, ühisvaluutaga rahaliitu, tööjõu vabaliikumist ja rahvusvahelisi vabakaubanduslepinguid ning soovivad korraldada Ühendkuningriigile sarnast ELi referendumit. Siinkohal tuleb rõhutada, et uute ELi liikmesuse referendumite toimumine lähiajal on siiski kaheldav – taolise referendumi korraldamine erinevalt Suurbritanniast on enamikes ELi liikmesriikides keeruline poliitiline ja juriidiline protsess, mis eeldab parlamendi üksmeelt, tihti põhiseaduse muutmist ja rahva laiapõhjalist toetust. Lisaks ei pruugi Le Pen ja Wilders ärimagnaadist Trumpi edu korrata, sest mõlemat raske nimetada värskeks poliitiliseks jõuks – nii Le Peni kui ka Wildersi poliitiline karjäär ulatub tagasi juba eelmisesse sajandisse.
Mis on põhjustanud populistlike poliitiliste jõudude esiletõusu?
Levinud põhjuseks tuuakse majanduslikke põhjusi, eeskätt globaliseerumist, mis on viinud keskklassi töökohad arenenud tööstusriikidest odava tööjõuga Aasiasse. Politico toimetaja Michael Hirsh selgitab, et vabakaubanduslepped ja paljud muud sõjajärgsetel aastakümnetel loodud maailmakorralduse alustalad loodi eesmärgiga vältida uute sõdade tekkimist ja tagada maailmas rahu. Samal ajal ei pööratud tähelepanu, et globaliseerumine suurendab majanduslikku ebavõrdust ja kahjustab keskklassi, mille tulemusena on majanduskasvu kõrval ühtlasi suurenenud ka kodanike majanduslik ebavõrdsus.
Kuid Daniel Gros mõttekojast CEPS toob esile, et kuigi selline mõttekäik tundub loogilisena, siis on keeruline selgitada, miks on globaliseerumise vastased meeleolud alles nüüd esile tõusnud? Sellel põhjusel on pelgalt globaliseerumist raske süüdistada, sest viimane ei ole hiljutine nähtus vaid juba aastakümneid kestnud protsess. Ka numbreid analüüsides on globaliseerumist keeruline süüdistada ebavõrdsuse tekitamises ja heaolu vähenemises. Näiteks Bruegel’i mõttekoda mõõtis hiljuti avaldatud analüüsis Gini koefitsientide muutust 128 maailma riigis ning jõudis järeldusele, et nii aastatel 1989-2002 kui ka pärast seda on ebavõrdusus maailmas mitte kasvanud vaid vähenenud. Euroopa Liidu liikmesriikides on ebavõrdsus vähenenud alates 1993. aastast ning pärast globaalset majanduskriisi ebavõrdsus püsinud umbkaudu samal tasemel.
McKinsey’i instituut analüüsis kahekümne viie arenenud riigi majapidamiste sissetulekuid ja leidis, et (inflatsiooni arvesse võttes) aastatel 2005-2014 kahel kolmandikul majapidamistest sissetulekud kas püsisid muutumatuna või vähenesid – see on suur kontrast võrreldes aastatega 1993-2005, mil brutosissetulekud püsisid paigal või kahanesid vaid 2%-l majapidamistest. Kui aga võtta arvesse muutusi maksumäärades ja sotsiaaltoetustes ehk vaadelda majapidamiste netosissetulekuid, siis selgub, et viimased jäid samaks või vähenesid vaid veerandil majapidamistest. Teisisõnu on suurel osal majapidamistest viimasel kümnel aastal sissetulekud suurenenud (riikide võrdluses on muutused olnud siiski väga erinevad).
Osa ühiskonnast tunnetab heaolu vähenemist
Nii tuleb nentida, et poliitilisele eliidile vastanduvate ja protektsionistlikke poliitiliste jõudude esilekerkimises on keeruline leida ühte kindlat põhjust. Raske on süüdistada globaliseerumist ning sellega kaasnevat ebavõrdsust ja sissetulekute vähenemist (ehkki ilmselt on kuskil ilmunud neid ka kinnitavaid uurimusi). Ehk on siit edasi võimalik järeldada, et tegelikust ebavõrdsuse ja sissetulekute vähenemisest või suurenemisest on olulisem, kuidas neid muutusi tunnetatakse? Individuaalseid tunnetusi mõjutavad omakorda ühiskonnas valitsevad meeleolud, mis on valdavalt negatiivsed: veel peaaegu kümme aastat pärast globaalset majanduskriisi räägitakse majanduse vindumisest, kriisist taastumisest, isegi kaotatud aastakümnest. The Economist tõi välja, et 80% Trumpi valijatest arvavad, et nende isiklik elujärg USAs on kehvem, kui oli vanematel põlvkondadel 50 aastat ehk pool sajandit tagasi (!) – seda hoolimata sellest, et enamik majanduslikke ja sotsiaalseid indikaatoreid pigem näitavad niivõrd pika aja jooksul ameeriklaste elatustaseme paranemist.
Ajalugu vaadates ei ole praeguse poliitilise maastiku muutustes midagi üllatavat: 20. sajandi poliitilisi trende käsitlenud uurimused on toonud välja, et äärmuslike vaadetega parteid koguvadki enamasti populaarsust mitte majanduskriisi perioodil, vaid aastaid hiljem, kui tööpuudus on kriisieelsest tasemest jätkuvalt kõrgem. Tulemuseks on võimulolevate parteide toetuse vähenemine, uute radikaalsemate vaadetega poliitiliste jõudude populaarsuse kasv ning parlamendi killustumine. Paremäärmuslike parteide toetuse suurenemisel mängib omakorda ka olulist rolli immigrantide kõrge osakaal ühiskonnas.
Kokkuvõte
Näib, et nagu hetkel Eestis, nii ka mujal maailmas soovitakse kannatamatult muutusi, mis kiirelt paiskaks meid buumiaegsesse heaolusse. Mitmete ühiskonnagruppide arvates traditsioonilised peavooluparteid oodatud muutust ei too, mistõttu vaadatakse aina enam julgeid lubadusi andvate alternatiivsete poliitiliste jõudude poole. Lisaks on mitmel pool Euroopas kriisieelsest taset ületav kõrge tööpuudus, hiljutised terrorirünnakud ja rändekriis pannud paljusid kodanikke muretsema oma majandusliku, füüsilise ja kultuurilise heaolu pärast. Seetõttu ei ole üllatav, et need hirmud loovad hetkel soodsa pinnase populistlikele, eliidivastastele ja rahvuslikele parteidele, mida viimased oskavad osavalt ära kasutada. Süüdlasi leitakse stagneerumises ja muutuste vajaduses nii Euroopa Liidus, ühisrahas euros, vabakaubanduslepetes, poliitilises eliidis, migratsioonis ehk kõiges, millele saab vastanduda. Selle kõrval ei pöörata tähelepanu taolise vastandumise pikaajalistele negatiivsetele majanduslikele ja sotsiaalsetele mõjudele. Veelgi vähem arutatakse tegelike majanduse stagneerumise põhjuste üle, mida tuleks otsida eeskätt elanikkonna vananemisest, kõrgest võlakoormast tulenevast säästmise vajadusest, muutustes tehnoloogia arengus jne.
*Autor väljendab artiklis oma isiklikke seisukohti.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
Nii, et parempoolne poliitika on kohe populistlik. Pidagem hoogu ja analüüsigem neid samu väiteid samas toodud argumentide taustal.
Miks on töökohad ometigi liikunud Aasiasse. Mis on see sundiv jõud. Loomulikult tööjõu hind. Asi pole selles, et see on Aasias väga odav vaid vastupidi, see on muutunud rikkas Läänes kiiresti kallimaks. Kallinemine on toimunud palju kiiremini kui tootlikus tõus. Ja siis järgneb loogiline liikumine. Aga miks on tööjõud siis Läänes kiiresti kallinenud? Lääne inimese elustandard on finantseeritud üha suuremas mahus laenuga, laenuga nii pankadest kui elust enesest – loobumisest lastest. Lääne riikide peamine jõukuse allikaks on alati olnud tehnoloogiline monopol – osta odavalt toorainet ja müüa kallist tehnoloogiat. See ilus aeg on nüüd möödas. Aasia on samuti jõudnud tehnoloogiaajastusse, õpetades välja rohkem insenere kui Lääs. Seega monopol on purunenud ja Aasia on üha enam võimeline võtma kasutusele tehnoloogiat.
Seega: globaliseerumine on tõesti vähendanud ebavõrdsust maailmas tervikuna – Hiinlane Shanghais või Brasiillane Rios teenib juba võrreldavalt oma saatusekaaslasega Pariisis või Viinis.
50-ndatel oli Ameeriklane ülirikas võrreldes kellega tahes muu maailmaga võrreldes, nüüd on ta tavaline turist. Ja see vähendab kindlustunnet.
Nüüd populismist – hääbuv vasakpoolne liberaalsotsialism on oma populismis – rohkem riiki, rohkem toetusi, tõstnud elatustaseme nii kõrgele, et tootmine ei suuda enam neid rikkaid ja laisku Lääne inimesi palgata. Järgneb rahulolematus. Rahulolematuse on liberaalid-sotsialistid lihtsalt laenuga ära ostnud. Tulemuseks on jätkuv elatustaseme tõus, mis on pannud rahvad liikuma. Kõik tahavad piimast ja pudrust osa saada. Paraku seda ei jätku ammu enam kõigile ja kaotajaks on need, kellel on vähem lapsi.