Kuni USA valimispäevani ilmuvad nii Postimehe kui poliitika.guru veergudel Andreas Kaju segažanrilised kirjutised kampaaniast, olulisematest etappidest ja Ameerikast. Siin on tema kuues Ameerika kiri.
Põhiline tehniline sarnasus 2016. aasta Donald Trumpi kampaanias vabariiklaste presidendikandidaadiks saamisel ja 2020. aasta Bernie Sandersi kampaanias demokraatide kandidaadiks saamisel oli, et nende toetustel oma partei valijate seas oli selge lagi ees, millest läbi murda ei tundunud olevat reaalne. Sellel oli mitmeid põhjuseid: kuigi kandidaadid olid väga populaarsed oma selgelt eristavates valijasegmentides, siis olid nad ääretult ebapopulaarsed ülejäänud valijate seas. Trump toetasid 2016. aasta märtsi alguses valged väheharitud mehed, kelle reaalsissetulekud olid eelneva 25 aastaga samas suurusjärgus langenud (-20%), kui palju kõrgharidusega valgete meeste palgad kasvanud olid (allikas: The Hamilton Project). Trumpi ei talunud sel hetkel naisvalijad ja tema toetus juba järgmises vabariiklastest valijate sissetulekusegmendis oli 40% madalam. Sandersi kampaaniabussi reis esimesest eelvalimiste osariigist Iowast teisipäeval oma otsuse suurelt Bideni kasuks teinud Florida, Arizona ja Illinois osariigini on onud sarnane. Tugev ja konkurentsitu toetus oma konkreetsetes valijagruppides – valged noored täiskasvanud, Lääneosariikides ka latiinod sõltumata vanusest, progressiivsed aktivistid, tudengid Kirde- ja Lääneosariikide kolledzilinnades on tulnud väga aktiivselt valima. Sandersil on oma liikumine, kes teda nüüdseks 4-5 aastat on toetanud.
Kampaaniaid võidetakse tehnilises vaates kahel vektoril – oma aktiivse valijabaasi väljatoomine ja mitteotsustanud valijate ning vähesemal määral ka teiste kandidaatide taga olevate valijate ümberveenmine. Sandersil on 5 aastat töötanud ainult esimene vektor. Lävepaku küsitlused seni eelvalimisi korraldanud osariikides räägivad selgelt seda keelt, et kes oma valiku viimaste päevade või nädalate jooksul tegi, valis kedagi teist kui Sandersit. Ja mitte ainult pärast Lõuna-Carolina osariiki, mille Biden otsustavalt võitis, misjärel tsentristlikumate vaadetega konkurendid Bideni kasuks loobusid. Ka varem, Iowas ja New Hampshires oli senaator Sandersi toetus valimispäevale vahetult eelnenud päevadel ja nädalatel valiku teinute seas 2,5 korda väiksem kui varasemalt oma valikus veendunud valijate seas. Sandersil on tugev väärtuspõhine valijabaas, aga ühiskonna enamuse veenmiseks napib tal suutlikkust. Võiks isegi väita, et ta ei tahagi seda teha, sest see tähendaks kompromisse ja Sanders pole olnud kompromisside mees – mitmesajast aastakümnete jooksul üleantud eelnõust on Senatis toetuse leidnud 3, kaks neist olid postimajadele nime andmise eelnõud. Nii on veenmisjõu puudumisel jäänud Sandersi ainsaks kampaaniamantraks, et nad toovad demokraatidele sügisel Valge Maja võidu, sest valima tuleb rohkem noori kui kunagi varem – aga seni pole isegi see üheski osariigis juhtunud. Sanders 2020 kampaania on tehnilises vaates sama nagu see oli 2016 valimistsüklis, aga tulemuselt veidi kehvemgi, sest vastas on toonasest populaarsem konkurent.
Mis Sandersit ja Trumpi eristab on see, et Trump murdis 2016. aastal oma eelvalimiste algsest laest läbi ja tõstis selle 30% kandist üle 50%. Eelmises loos kirjutasin, et üks põhjustest oli konkurents – senaatorid Cruz ja Rubio ning kubernerid Bush ja Kasich ei suutnud enda seast tugevaima kasuks loobuda ja võitlesid liiga kaua. Kuid olulise põhjusena tuleb lisada, et Trumpi valijail tekkis kampaania käigus ühine identeet ja emotsioon, mis töötas kuni päris valimispäevani välja. Selleks oli paradoksaalselt poliitiline jõuetus; tunne, et sinu hääl ei maksa enam poliitikas midagi ning et lõpuks on silmapiiril keegi, kes seda kehastab ja muudab. Rand Corporationi 2016. aasta alguses läbiviidud uuring (allikas: 2016 RAND Presidential Election Panel Survey (PEPS)) just seda näitas, et poliitilise ilmajäätuse, eemalejäätuse tunne oli võrreldes konkurentidega (Rubio, Cruz, Sanders, Clinton) kõige kindlamalt valija hääletamiskäitumist ennustav – tõenäosus, et selliselt mõtlev valija eelistas Trumpi tol hetkel, oli 86%. (Sandersi ja Clintoni puhul 7% ja 8% ning Rubio ja Cruzi puhul -24% ja -26% kohta. Ilmselgelt läks Rubio ja Cruzi valijatel enne seda 6 aastat tõusnud börsil kõik hästi…) Samal ajal pidasid vabariiklastest valijad Trumpi üheks kõige vähem konservatiivsemaks kandidaadiks. Vaid Florida kuberner Jeb Bush oli seda veel vähem – kandidaadi oletatav ilmavaade polnudki enam otsustamisel määrav. Mida sellest Eesti poliitikas õppida – konservatiivse partei esiletõusu suhteline edu ei tähenda, et seda saavad teised kopeerida öeldes või tehes konservatiivseid asju. Valijad, kes on pettunud olemasoleva poliitilise süsteemi suutlikkuses nende heaolu parandada, ei mõtle oma muredele läbi ilmavaate, mis tuleb raamaturiiulist, vaid ikka läbi oma enda olemise ja olukorra.
