Kuni USA valimispäevani ilmuvad nii Postimehe kui poliitika.guru veergudel Andreas Kaju segažanrilised kirjutised kampaaniast, olulisematest etappidest ja Ameerikast. Siin on tema kaheksas Ameerika kiri.
Poliitikas osalemiseks, sellest mõtlemiseks või alaliselt sellest kirjutamiseks, sealjuures tervet mõistust säilitades, peab olema võimalik vahel nõustuda oma poliitiliste oponentide, rivaalide või muidu ebameeldivate isikutega ka siis, kui nad muidu on parajad tõprad.
Novembrikuiste presidendivalimiste eel on selge, et kolm ja pool aastat ametis olnud Donald J. Trump ei teinud valituks osutumiseks teadlikku või aktiivset koostööd Vene Föderatsiooni või selle julgeolekuteenistustega. Ükski kohtueelne uurimine või ka kohtusse jõudnud kriminaalasi pole sellele mingisugustki kinnitust toonud. Trumpi kampaania ajal ümbritsenud teisejärgulistest tegelastest on mitmed tee vangimajja küll leidnud, kuid teistsuguste kuritegude eest.
Kõigepealt segas FBI Clintoni kampaaniat
Vähem selge, kuid ähmaseid piirjooni võttev on pilt sellest, milline on olnud USA erinevate julgeolekuasutuste, ennekõike Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) roll USA sisepoliitika mõjutamises viimase 4 aasta jooksul. Meenutame – 2016. aasta juulis, mõned kuud enne valimisi, andis toonane FBI juht James Comey pressikonverentsi. Seal teatas ta, et demokraadist Hillary Clintoni osas läbiviidud uurimine selgitas, et riigisekretäri ametis olles kasutas ta enam kui 30 000 tööalase e-kirja lugemiseks ja säilitamiseks oma isiklikku meiliserverit. Nende hulgas meie mõistes “salajase” või “täiesti salajase” sisuga riigisaladusi puudutavad kirjad. FBI uurimine tuvastas, et kuna riigisekretär kasutas jooksvalt oma isiklikku meiliserverit ka tehnoloogiliselt võimekate rivaalriikide territooriumil viibies, siis on igati võimalik, et tema isiklikele meilidele ja sealtkaudu nende tundlikule sisule saadi juurdepääs. Ent tahtluse puudumisel ja kriminaalasja perspektiivituse tõttu ei saanud Clinton süüdistust. Ent 10 päeva enne valimisi (!) tegi FBI juht uue avalduse – et nad ikkagi jätkavad nimetatud e-kirjade saaga uurimist ning viimane nädal enne valimisi oli üleriigilises meedias ja kampaaniavõitluses Clintoni usaldusväärsus (mis kõikus selle probleemitagi) peamine teema. Kui Comey 2 päeva enne valimisi teatas taaskord, et uurimine mingeid kriminaalseid tõendeid ei tuvastanud, siis oli selle efekt tema usaldusväärsusele sarnane Savisaare pääsemisega õigusemõistmisest tervisliku seisundi tõttu. Tõendid tegudest olid avalikud ja igaüks sai oma hinnangu ise anda. Eestis pidi küll hiljuti üks ametiisik oma süü tunnistamise järel mõneti sarnase ametialase lohakuse eest vanglakaristuse ära kandma.
Siis uuris FBI Trumpi kampaaniat
Trumpi valituks osutumisest saadik on tema ametiaega saatnud kahtlustused venelaste rollist hääletustulemuse lõplikus kujunemises. Tänaseks on Justiitsministeeriumi poolt avaldatud dokumentide (õigemini küll teatud väljavõtete) lugemisel ilmnenud, et FBI algatas kriminaaluurimise Trumpi kampaania suhtes seoses kahtlustustega koostööst Vene Föderatsiooniga (mis on üliraske kuritegu ja igati vastuluurealase tegevuse õigustatud subjekt) enne valituksosutumist ning selle üheks käivitavaks asitõendiks oli endise luuraja ja nüüdse konsultandi Christopher Steele’i memo Trumpi kampaania võimalike seoste kohta Venemaaga (sh tema advokaadi võimalik Prahas käik – võibolla mäletab lugeja, et selle info päritolu osas mängiti ka Eesti välisluure hea nimega – või Trumpi vastu kogutud kompromiteeriv info tema 2013. aasta Moskva visiidi ajal). Nüüdseks on selge, et juba 2017. aastal oli USA luure teavitanud FBId ja teisi osapooli, et Vene luure “teadis” Steele’i memo sündimisest enne kui ameeriklased ja et nad võisid memo loomises desinfo paigutamise läbi osaleda, paigutades ühe oma “allika” Steele uurimistöös kasutatud kontaktvõrgustikku. Samuti on selge, et Steele’i memole tuginedes algatati kriminaaluurimisi ja hangiti jälitustegevuslube, meelitati teadlikult valeütlusi andma kindral Mike Flynn, selleks hetkeks ametissevalitud Trumpi kandidaat luurekoordinaatori ametikohale. Obama administratsiooni mitme kõrge liikme teadlikkus nendest tegevustest on tänaseks hästi dokumenteeritud. Aga nagu ütles USA Ülemkohus ühes hiljutises vaidluses seoses endise New Jersey kuberneri Chris Christie nõunikega – “iga ameti kuritarvitamine pole tingimata föderaalne kuritegu”. Mõned asjad peavad jääma valijate otsustada – nii Obama, Trumpi kui järgmiste presidentide puhul.
Mis on selle loo moraal? Jah, siin pole ilmnenud, et Obama administratsioonis oleks keegi käitunud õigusvastaselt ja USA tänane justiitsministeerium on juba Trumpi meelehärmiks viidanud, et kõrgemate ametiisikute kriminaaluurimiseks siin ainest pole. Üldiselt on vastuluure ülesanne uurida, tõkestada ja paljastada võõrriikide katseid korrumpeerida oma riigi ametiisikuid ja seda kõike tehakse USA Põhiseaduse järgi Presidendi teenimiseks, sh varustades teadmisvajadusega ametiisikuid sellealase infoga.
Tänase teadmise valguses on Trumpil olnud õigus, et teda on asjatult kahtlustatud konspiratsioonis koos Venemaaga. Kui meediale võib andestada tõenditeta kahtlustuste pildumise, siis julgeolekuasutuste ja kriminaalõigussüsteemi kaasamine poliitikategemiseks on demokraatia lõpp, kus valijatelt võetakse õigus ebamoraalsele ja vääritule käitumisele ise hinnang anda. Demokraate ei saa süüdistada oma poliitilise oponendi ründamises, aga julgeolekuasutused poleks kunagi ise tohtinud tõenditeta selleks meedia kaudu ainest pakkuda.
Allutatud poliitikutele, kuid vabad poliitilisest suvast
Moraal on selles, et julgeolekuasutustel peavad olema selged ülesanded, tugev mandaat ja nad peavad olema kaitstud poliitikute eest, et nad ei peakski hakkama ette kujutama, millised võiksid olla ühe või teise ajutise poliitilise isanda personaalsed ootused kellegi ametialase käitumise suhtes. Samas peavad nad oma tegevuse eest vastutama ja Eestigi kontekstis on julgeolekuasutuste põhilisi ülesandeid põhiseadusliku korra kaitsmise kõrval teenida täittevvõimu, varustades seda otsustamiseks vajaliku teabega. Kuidas vältida olukordi, kus julgeolekuasutuste juhid laseks ennast kaasa tõmmata poliitilistest kampaaniatest ja selle tulemusena sattuda isegi vaenulike võõrrikide infomanipulatsioonide ohvriks või lasta kriminaalõigussüsteemi kasutada poliitiliseks arveteklaarimiseks?
Pakun mõned:
- Võimalikult vähe sekkuda julgeolekuasutuste, kuid ka kriminaalõigussüsteemi personalipoliitikasse.
- Väga rangelt teostada järelevalvet Eesti kodanike suhtes teostatava jälitustegevuse ja muude Eesti kodanike põhiõiguste riivete seaduslikkuse üle. See on Riigikogu ülesanne, kes peab neid riiveid põhjaliku järelevalvega legitimeerima.
- Teostada asjatundlikku poliitilist juhtimist läbi asutuste ülesannete ja prioriteetide seadmise, tagades piisava rahastuse ja õigused nende ülesannete täitmiseks.
