President Kaljulaid sõnas enda kohta presidendiks o s u t u m i s e päevil, et on liberaalne konservatiiv või konservatiivne liberaal. Poliitikahuvilisele võis jääda mulje pigem mugavast kui uue presidendi vaateid tegelikult valgustavast seisukohast. Esimene tõsine presidendikõne oli võimalus asuda enda hoiakuid avaramalt maha joonistama ning võib julgelt arvata, et paljudes toimetustes ja kodudes olid ootused arvestatavad, sest presidendi esimesi ametikuid on ilmestanud katsed kujundada omanäolisemaks presidendiinstitutsiooniga kaasnevaid rituaale ja protokolli – muutusi on aga lihtsam mõista ja toetadagi, kui on arusaadav nende taga seisev poliitiline teooria, terviklikkus.

Kuigi tehniliselt ei olnud kõne ühtne ja koosnes pigem mitmest võrdse osakaaluga peatükist, siis ei ole kindlasti võimalik enam öelda, et president on meile tundmatu. Liiatigi seisavad presidendil alles ees need teod, mis ilmavaate peatükid poliitiliseks tervikuks liidavad.

Meile avanev portree räägib inimesest, kes tunneb end eurooplasena, kes usub, et inimeste põhimõtteline võrdsus on looduslik asjade seis ning riigi kohustus on seda võrdsust ja vabadust kaitsta. Ta ei usu, et inimest tuleks allutada pimesi traditsioonidele ja riigivõimu autoriteedile. Kaljulaidi raadioesinemisi ja varasemalt avaldatud esseesid lugenuile ei tunduks ilmselt võõras arvata, et tema intellektuualsed juured on ilmselt klassikalises Euroopa liberalismis, John Locke’i loomuõiguslikus filosoofias, mis asetab inimese looduslikud õigused kõige olulisemaks ja seab riigile kohustuse valitseda valitsetavate huvides. On hästi teada, et vähemalt teoreetiliselt on Kaljulaid alati olnud riigi inimeste elu ümberkorraldava rolli suhtes väga skeptiline ja sõnum inimeste loomulikest võrdsetest õigustest räägib sellest samast. Väga loomulik on selles kontekstis ka presidendi filosoofiline nägemus riigivalitsemisreformi järgmises faasis tugevnenud omavalitsuste kaudu  võimustada kohalikke kogukondi veelgi enam ise oma kohalike teenuste toimimise ja tagamise eest vastutama. Mida see praktikas võiks peale  töövõimereformi ja sotsiaalhoolekande teenuste (isiklikult ei tahaks ma näha mingeid järjekordseid autohankeid selleks, et piiratud töövõimega inimesi peaks keskusesse tööturuteenuste juurde transportima, vaid midagi kaasaegsemat, kogukondlikku ühist või eraressurssi mõistlikumalt jagavamat lahendust) tähendada, on muidugi eraldi küsimus.

Ent riigist tugevam ei ole Kaljulaidi jaoks ainult inimene, vaid ka rahvus ja selle väiksemad ühikud, kogukond ja perekond. Kaljulaid tunnistab nende seoste tugevust ja olulisust, nagu ta tunnistab ka eestlaste ebakindlust, skeptilist võõristust ja hirmu teiste ees ning soovi oma maal ise olla, isegi väga kiiresti kahanevas koosseisus. Ent sama selge on tema enda lootus, et varem või hiljem saame me nendest hirmudest üle, sest vastasel juhul me statistilise paratamatuse vastu varsti ei saa. Sillapeaks, mida ületades jõuame enesekindlama Eestini, on tänase keele- ja kodakondsuspoliitika jätk, ent ilmselt veelgi veendumalt ja intensiivsemalt – enne keel, siis meel, usub president Kaljulaid sarnaselt Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika hetkeparadigmale, võttes siin selgelt konservatiivse joone – tasakaalustades nii valitsust, kus on aritmeetilises enamus poliitilised jõud, kes eelistaksid pigem sarnaselt Rein Taageperale ja Jaan Einastole “enne meel, siis keel” mõtlemist. Juba 20 aastat tagasi nägid nad, et siin elavate venelaste seisukohalt on keeleoskusest olulisemgi küsimus, kuidas tagada, et noored venelased õpiksid kasvõi vene keeles, aga Lääne ajalugu, väärtussüsteemi ja avatud ühiskonna toimimise põhiprintsiipe. Täna oleme endiselt sama küsimuse juures ja pole selge, millist lahendust tegelikult näeb president Eesti erinevate kogukondade info- ja väärtusisolatsiooni leevendamiseks – või on see tõesti eesti keele selgeks õppimine? Demokraatliku väärtusruumi olulisust Eesti liitlassuhete ja seeläbi maksimaalselt võimaliku sõltumatu säilitamisel rõhutas Kaljulaid ka ise – see on endiselt Eesti iseseisvuse jätkumise seisukohalt suurim riigirisk, mida me väärtusuuringute järgi teistest Kesk- ja Ida-Euroopa post-sovjeti siireühiskondadest Põhja suunas küll veel väga aeglaselt eemaldudes endas kanname ja mida muideks ei mõõda mitte ainult meie olulised liitlasriigid, vaid ka suured Eestisse investeerivad rahvusvahelised ettevõtted. Sest kui aheneb demokraatia, vohab populism, siis väheneb kiiresti ka investeerimiskindlus.

Presidend Kaljulaid on karm realist, kui teda soovida rahvusvaheliste suhete taksonoomias kuhugi paigutada. See kõlas juba siis, kui ametisse astumise kõnes Riigikogu ees tõdes ta isegi küünilisemate Riigikogu liikmete jaoks terake liigagi süngelt, et isegi Eesti majanduspoliitika on ennekõike alati julgeolekupoliitika. Presidendi vaade julgeolekupoliitikale on kindlasti ka tänast paradigmat hoidev – Eesti geograafiliselt paratamatu asukoht tingib, et me peame olema rahvusvahelistes suhetes toimuva suhtes äärmiselt sensitiseeritud ent samas külma kõhuga, seistes kujunevas uues jõudude tasakaalus ühel poolel nendega, kellega koos jagame sarnaseid põhimõtteid inimeste õigustest, riigi rollist, Euroopa ja Ameerika tulevikust ning rahvusvahelisest õigusest. Teisel pool seda rajajoont haigutab aga tühimik. Nii on ka uuest presidendist sarnaselt eelmisele saamas vankumatult Eestit Läände aheldav riigipea. Võib arvata, et elu pakub ka lähiaastail valikuid, kus ka president peab sisepoliitikasse sekkuma just välispoliitilistel kaalutlustel, nagu on seda pidanud tegema mitmed varasemad riigipead – ja hea on ette teada, kuidas Kaljulaid nendes olukordades tõenäoliselt käitub – võibolla ebapopulaarselt, ent kindlas usus. President Kaljulaid on Euroopa südames karastunud ning teab, et jõudude tasakaalu otsides on väikeriigil lihtne idealistlike avangarde taga ajades eksida ulgumerele triivima – sest tema kõnest ja tekstidest ilmneb, et ainult osaliselt on meie tulevik meie endi kätes – samavõrra või enamgi veel mõjutab seda geopoliitiliste tsüklite ilmamuutustele sarnane paratamatus – mille vastu võitlemine on lihtsameelsetele, sarnaselt mõtlevatega koos kohanemine aga tark strateegia. Presidendi kujundid jõest ja sängist rääkisid sarnasest maailmatajust. See ei ole lootusetus, vaid vastupidi – seab meile jõukohasemad eesmärgid, millega on oma vahendeid hästi planeerides jõukohane tegeleda.

Presidendi majanduspoliitika alane fookus oli uue töötava põlvkonna muutunud töösuhetele ja harjumustele. Nagu rääkis hiljuti ühest töö tuleviku teemal toimunud konverentsil andekas matemaatik ja täna Starship Technologies autonoomseid roboteid arendav Kristjan Korjus, ta on viimase 10 aasta jooksul töötanud 10 erinevas “töökohas”, meeskonnas, kuhu ta oma teadmisi ja kogemusi on andnud ja uusi vastu saanud. President ei ole rahul sellega, et Eesti Haigekassa vaatab ühiskonda endiselt nii nagu nendes osariikides, kus Trump eelmisel aastal üllatusvõidu võttis – kus on harjutud mõtlema nii, et mees läheb peale keskkooli tehasesse tööle ja töötab seal pensionini, suutes lihttöölise palgaga kogu pere elamisväärset hakkamasaamist toetada. See aeg on läbi ja kui Eesti ei taha enda jaoks kaotada neid inimesi, kes suudavad end rakendada kustahes, peame neid enda solidaarse kindlustussüsteemi, hariduse ja ühiskonna küljes hoidma ka siis, kui nad formaalselt ja seniste reeglite järgi jäigalt võttes Eesti süsteemi kindlustatuiks ei kvalifitseerukski.

Koduvägivalla problemaatika oli tegelikult presidendikampaanias kandideerinute jaoks aktuaalne teema. Eesti argielu pakkus kampaania ajal kahjuks põhjust sellest korduvalt arutada ja kandidaatide positsioonid ja rõhuasetused vormusid päris selgelt välja. Mistõttu oli veidi kummastav president Kaljulaidi kõnest kuulda poliitikutele etteheidet, et koduvägivald ei oma Eesti poliitilises diskussioonis teemana sisulist rolli. Mulle jäi mulje, et  meie inimeste eraelu puudutavatest teemadest oli just kodu- ja naistevastane vägivald möödunud aasta teravamaid. Ent seda vormilist poolt kõrvale jättes oli presidendi väga – jäme – eneseväljendus selles küsimuses värskendav. “Koduvägivald” on ju niivõrd steriilne ja ametkondlik sõnakasutus – ja tõdemus, et just täna, 24. veebruaril on peaasjalikult Eesti naistel tõenäosus kodus oma mehe või kaaslase käest peksa saada, robustselt täpne. President Kaljulaid lubas ametisse astudes, et kavatseb just seista nõrgemate eest – just oma koduste seinte taga tappa saavad naised ongi ühed kaitsetumad. President oli peksasaanute veenev eestkostja.

Kindlasti on president Kaljulaidi kõige läbimõeldumad, eestluse eilset, tänast ja homset päeva läbi isikliku kogemuse mõtestavad kõned ja tekstid veel ees. Tänane kõne oli “Tere! Mina olen Teie president Kersti Kaljulaid ning ma usun inimeste võrdsusesse, rahvuse ja kogukonna rolli iga inimese individuaalse potentsiaali saavutamises, keelepõhisesse ühiselusse ning Eesti paratamatusse kuuluvusse Euroopa väärtustraditsiooni. Ma olen eestlane ja eurooplane ning ma tean, et koos saavutaksime me palju ent me peame veel üksjagu pingutama, enne kui kõik eestlased on valmis jagama neid ühiseid väärtusi.”

Mulle meeldib see, võib olla eklektiline ja lihtnegi koondportree, aga ma tean, kes see inimene on ja see portree annab mulle kindlust – kindlus, mida täna on ka Eesti poliitika muutuste keerises hetkel väga vähe. Nüüd jääb üle vaadata, millistes sammudes vormuvad täna antud lubadustest teod, mis veenavad – et nende väärtuste eest Eesti president seisab. Veidi kergemeelselt lisades – oma rõhuasetustes kõneles president keeles ja viisil, mida kannavad Eesti keskealised haritud riigijuhid – riigiametnikud, poliitikud, ettevõtjad ja ka valdav osa päevalehtedest. See oli vastutustundliku eliidi vaade oma riigile. Nüüd on oluline teada saada, kas rahvas vaatab Eestit täna sama pilguga, kui uus president.

 

Tehnilised märkused:

president rääkis kohati teemadest, millest kaduvväike osa publikust midagi teab, nagu e-residentsus ja lipuriigid. Selliste kontseptsioonide puhul tuleks alati lause-paariga see teha kujundlikult mõistetavaks inimesele, kes muidu nendest teemadest kaugel asub.

Kirjutas: Poliitika.guru