Eesti politseijuhtide sõnavõtud pärast seda, kui selgus, et nn “Harku mäss” oli tegelikult rahumeelne protest väikese ringi Harku Kinnipidamiskeskuse kinnipeetavate poolt, mitte vägivaldne ja agressiivne vastuhakk, nagu politsei enda ebaproportsionaalseid jõuvõtteid õigustades väitis, näitasid, et Eesti jõustruktuurides esineb nn. institutsionaalset rassismi. Mis see on ja kuidas selle probleemiga tegeleda, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Demokraatlik riik peaks olema kogu rahva jaoks ning kohtlema kõiki võrdselt. See pole nii, kui riik ise süsteemselt teatud ühiskonnagruppe diskrimineerib, kui lastakse vohada institutsionaalsel rassismil, seksismil, islamo-, kseno-, homo- või transfoobial. Diskrimineerimist riigiasutustes on kõige parem analüüsida sunniaparaadi toimimise näitel. Vaatleme järgnevalt üht murrangulist juhtumit UK politseiameti, Scotland Yardi lähiajaloost.
Macphersoni aruanne
22. aprillil 1993 pussitati ühes Londoni bussipeatuses surnuks 18-aastane mustanahaline briti nooruk Stephen Lawrence. Kuriteo uurimise käigus tuvastati kahtlusalustena viis valgenahalist meest, kelle suhtes aga aasta hiljem süüdistusest loobuti väidetava tõendite ebapiisavuse tõttu. Politsei sisekontroll leidis, et käituti korrektselt. Ohvri perekond ei jätnud siiski asja sinnapaika.
1998. aastal otsustas tollane Tony Blairi valitsuse siseminister Jack Straw korraldada sõltumatu uurimise selle kohta, kuidas Metropolitan Police kaasuse uurimisel oli käitunud. Nagu Ühendkuningriigis sellisel juhul tavaks, anti asi uurida pensonile jäänud kohtunikule.
1999. aastal avaldatud kohtunik Sir William Macphersoni uurimisaruanne oli üks olulisemaid samme Briti kriminaalõiguse ajaloos. Põhjalik ja süvitsi läinud uurimine selgitas muuhulgas, et Scotland Yard on institutsionaalselt rassistlik. Macpherson defineeris seda kui organisatsiooni “kollektiivse läbikukkumise sobiva ja professionaalse teenuse pakkumisel inimestele nende nahavärvi, kultuuri või etnilise päritolu tõttu. Seda võib näha protsessides, hoiakutes ja käitumises, mis viivad diskrimineerimisele läbi teadvustamata eelarvamuste, ignorantsuse, mõtlematuse ja rassistliku stereotüpiseerimise, mis seavad etnilised vähemused halvemasse olukorda.”
Aruandes tehti kokku 70 erinevat soovitust, mille hulgas oli näiteks:
- suurendada etniliste vähemuste seas usaldust ja kindlustunnet politsei suhtes,
- seada sisse tulemusnäitajad, millega mõõta rassistlike intsidentide esinemist politseiametnike seas ning neid analüüsida,
- peegeldada politsei töötajaskonnas nende kogukondade, keda nad teenivad, etnilist ja kultuurilist tausta,
- koolitada politseiametnikke rassismi ja kultuurilise mitmekesisuse teemadel,
- inimeste tänaval peatamise ja läbiotsimise korral (nn “stop and search”) jäädvustada iga juhtum, selle tulemus ning läbiotsitava etniline taust.
Macphersoni aruanne oli nii suure mõjuga, et Ühendkuningriigi parlament vaatles selle soovituste järgimist veel 10 aastat hiljem ning eelmisel aastal avaldas Oxford University Pressi väljaantav mainekas teadusajakiri Policing eriväljaande, mis vaatleb olukorda mitmekesisusega Briti politseis 16 aastat pärast aruande avaldamist, peatudes ka naiste ja seksuaalvähemuste olukorral. Stephen Lawrence’i emast Doreen Lawrence’ist on saanud muide rassismikuritegude vastu võitleja, kellele anti 2013. aastal parunessi tiitel. Scotland Yardi juht tõdes aga veel eelmisel aastal: “Ma arvan, et kogu meie ühiskond on mingis mõttes institutsionaalselt rassistlik. Näeme liiga vähest esindatust paljudel elualadel, ja politsei on üks neist.” Macphersoni aruanne ei löönud laineid vaid Ühendkuningriigis, sellel oli ka ülemaailmne mõju, eriti angloameerika maailmas.
Mida teha Eestis?
Kindlasti ei saa Macphersoni aruande või teiste institutsionaalse diskrimineerimise juhtumite analüüse või soovitusi üks-ühele üle kanda Eesti riigile või politseile. Taust on erinev, aga eeltoodud ettepanekute najal võib siiski ka laiemaid soovitusi teha:
- Riigi ja vähemuste suhte ümberdefineerimine. Liiga paljud Eesti elanikud tajuvad riiki nende jaoks võõrana. Riik peaks rohkem pingutama, et tekitada “omanikutunne” kõigis Eesti inimestes, olenemata rahvusest, soost, puudest või muust tunnusest. See tähendab vaid enamusele sobivast, kõiki ühetaolisena kohtlevast “one-size-fits-all” lähenemise kaotamist riigi teenuste osutamisel ja ühiskonna kaasamisel. See tähendab ka riigi senisest tugevamat ja struktureeritumat dialoogi erinevate ühiskonnagruppidega ning nende esindatust erinevates formaalsetes ja mitteformaalsetes kogudes. See ei tähenda vaid asendustegevusena rahvusvähemuste ümarlaua kokkukutsumist vaid igas riigiasutuses analüüsi kuivõrd pakutavad teenused on kättesaadavad erinevatele inimestele. Politsei puhul tähendab see koostöö sisseseadmist kodanikuühiskonnaga ja erinevate kogukondade kaasamist siseturvalisuse suurendamisse.
- Institutsionaalset diskrimineerimist paljastavate andmete uurimine ja analüüs. Me ei tea täna kui palju ja mis valdkondades tegelikult Eestis institutsionaalse diskrimineerimise probleemid esinevad, sest tegemist on varjatud, kohati isegi teadvustamata hoiakute ja käitumisega, mida on raske tuvastada. Seetõttu tasub senisest enam koguda ja analüüsida andmeid, mis võivad institutsionaalset diskrimineerimist näidata, et probleemile lahendust leida. E-riiki arendades on Eestis selleks osaliselt eeldused loodud, puudu on pigem rahastusest ja teadmistest, mis võimaldavad andmeid analüüsida ja neist järeldusi teha. Ma pole kindel, kas PPA üldse lubakski uurida oma töötajate hoiakuid.
- Ühiskonna mitmekesisuse peegeldamine riigiasutuse koosseisus. Mitmekesisuse oskuslik juhtimine ja erineva taustaga inimeste kaasatus väldib grupimõtlemist ning toob kaasa palju erinevaid hüvesid ning suurema tulemuslikkuse. Samuti aitab ühiskonna peegeldamine erinevatel tasanditel paremini suhelda ning aru saada teistsugustest inimestest, nende hoiakutest ja väärtustest. Riigiasutusele annab vähemuste silmis suurema legitiimsuse, kui nad näevad endasuguseid inimesi selles asutuses töötamas. Lihtsalt peegeldamine ei pruugi olla muidugi piisav, ka protsessid tuleb ümber korraldada selliselt, et mitmekesisus ei jääks vaid formaalseks ning kataks kõiki tasandeid. PPA koosseis on suhteliselt mitmekesine, aga juhtkonnast vaatab sellest hoolimata vastu kaheksa eestlasest meest vanuses 37-48.
- Teadlikkus eelarvamustest ja nende mõjust otsustele. Teaduses on pikalt käsitletud nn teadvustamata eelarvamuste mõju ja rolli. Neid ei saa kaotada, küll aga saab nende negatiivset mõju vähendada läbi suurema teadlikkuse ja diskrimineerimise võimalusi vähendatavate protsesside. Kui on olemas konkreetne reglement mingisuguse otsuse tegemiseks, on vaid eelarvamustest lähtuvaid otsuseid raskem teha, tingimusel, et reeglid ise poleks eelarvamustele tuginedes tehtud. Riigi puhul tähendab see senisest suuremat tähelepanu erinevate ühiskonnagruppide kaasamisele otsustusprotsessidesse ning ametnike koolitamist eelarvamusliku käitumise äratundmiseks ja ennetamiseks, sh kaebuste lahendamise süsteemide loomist. Politseiametnike koolitamisel ei panda minu teada sellele kuigi suurt tähelepanu.
- Inimestesse kui indiviididesse suhtumise levitamine. Liiga sageli nähakse inimese asemel meest või naist, eestlast või venelast, puudega inimest, geid või lesbit. Riik saab siin omalt poolt eeskuju näidata: nii kõrgete ametnike ametissenimetamisel, vältides etnilist profileerimist või politseivägivalla õigustamist usuga. Riigiametnikud ja poliitikud ei tohiks kasutada sildistavaid sõnu, mis taastoodavad mõtlemist, mis soodustab institutsionaalset diskrimineerimist. Kui Harku KPKs on võõramaalastest “illegaalid või piiririkkujad”, siis on nende suhtes ka politseiametniku silmis vägivalla kasutamine õigustatum kui inimeste suhtes tänavalt. Kui sadamas või lennujaamas pidevalt ainult mustanahalisi kontrollitakse, tekitab see neis frustratsiooni ja võõrandumist riigi suhtes.
Mitmekesisus ja kaasatus kui mõtteviis
Kõiki kaasav, sotsiaalselt sidus ühiskond on demokraatlikum, tulemuslikum ja stabiilsem. Riigil on võtmeroll sellise ühiskonna edendamisel läbi mõtestatud poliitikakujundamise ja õigusloome, mis väärtustab mitmekesisust, ja esindusbürokraatia sisseviimisel täiendamaks esindusdemokraatiat.
Esindusbürokraatia tähendab sellist riigivalitsemist, mida teevad erineva taustaga inimesed. See ei tähenda formaalset kvoodisüsteemi, vaid seda, et lisaks riigi ametnikkonna formaalsele mitmekesisusele, mistõttu on ametnike seas rohkem erineva elukogemusega inimesi, võetakse neid erinevaid arvamusi ja seisukohti ka arvesse. Näiteks paistab Eesti riik maailma võrdluses silma erakordselt suure naiste arvu poolest riigisektoris, aga see pole miskipärast tähendanud naiste õiguste suuremat arvestamist või feministlikumaid poliitikaid. Võimatu on läbivalt arvestada kõigis poliitikakujundamise etappides või avalike teenuste pakkumisel puuetega inimeste vajadustega kui ametnike hulgas ühtegi puudega inimeste pole, aga raske on see ka juhul kui puuetega inimesed on, aga neid ei kuulata.
Mitmekesisuse edendamiseks ühiskonnas koordineerib Eesti Inimõiguste Keskus mitmekesisuse kokkuleppe võrgustikku, kuhu kuulub paljude ettevõtete kõrval tänaseks ka mitmeid riigiasutusi. Need organisatsioonid õpivad koos ja jagavad kogemusi mitmekesisuse juhtimise vallas, et samm-sammu haaval teemat paremini tundma õppida. Kui ettevõtte jaoks on tähtis mitmekesisuse positiivne mõju kasumile, siis riigiasutuste puhul on olulisem sotsiaalne missioon ja legitiimsus. Riigil on raske ettevõtetelt nõuda suuremat mitmekesisust, palgalõhega tegelemist ja puuetega inimeste värbamist, kui ise neis teemades edusamme ei tee. Meie kogemused näitavad, et riigiasutuste puhul on teema suhtes üha rohkem mõistmist ja realiseerumas on ka esimesed konkreetsed sammud. Nii liigume selles suunas, et riik oleks üha rohkem kõigi jaoks.
Politsei- ja piirivalveameti panus oleks eriti tähtis, sest tegemist on Eesti ühe suurema tööandjaga, samuti riigivõimu sümboliga, millest juhinduvad oma käitumisel ka teised. Olles mitmekesisuse teemasid arutanud hiljuti nii külaskäigul Oslo politseis, erinevate Saksamaa politseinikega ning jälgides politseivägivalla debatte USAs, tundub, et PPAl oleks palju võita oma töö kvaliteedi mõttes siseturvalisuse tagamisel kui selle juhtkond mitmekesisuse teemat tõsisemalt võtaks. PPAs on täna professionaalne ja eripalgeline töötajaskond, kellest paljud teevad oma tööd suure pühendumusega, seega soodne pinnas on selleks juba olemas.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
2014 aastal oli voimalus kuulata Doreen Lawrency pikaajalise kaitsa Mr Khani ettekannet LSBU-s. Doreen avaldas vaikesele grupile kui ebameeldiv oli Olla politsei pideva jalgimise all ning kuidas see Andis tunda ka peresuhetes. Nii et koik, kel julgust avaldada kompromiteerivat materiali politseiinstitutsiooni ja Tema tootajate kohta satuvad koheselt avalike ja salajaste meetoditega teostavate jalgimise alla. Politsei voimalikku ebaseaduslikku tegevust SL juhumi valtel hetkel jatkuvalt uuritakse.
Eesti riik ei ole mõeldud kõigi jaoks vaid on rahvusriik ning keskendub perekonnale. Seega tuleb tõsta need kaks gruppi esiplaanile, reguleerides vähemusgrupid mingi mõistlikul ja sobilikul meetodil.
Selle Macphersoni aruande puhul tuleb vaadata ka praktilist poolt. Kui põhigruppide elu on / saab häiritud, siis võtavad nad oma elu juhtimise riigilt üle (demokraatlikus riigis). Seega ei saa lõpmatult põhigrupi arvelt vähemusgruppe soodustada.
Julgen väita, et suurema ühtsuse ja sujuvuse riigi sisestes suhetes saavutatakse mitte riigi dialoogi ja struktureerituse suurendamisega vaid vastupidi, riigi sekkumise märkimisväärse vähendamise kaudu. Demokraatlik riik toetugu elanikkonna gruppide eneseregulatsioonile, huvigruppide huvidele, vabatahtlikkusele, kasule ja vabadusele.
Selliselt riiki organiseerides saab hoida kokku märkimisväärselt rahalisi vahendeid, vähendades kohustuslikke makse ja jättes oma elu korraldamiseks vajalike kulutuste finantseerimiseks elanikkonnale / kogukonnale / huvigruppidele suurema võimekuse ise realiseerida oma eesmärke selmet seda teha One-size-fits-to-all meetodil kohutava raiskamise meetodil.
Riigiasutuste / juhtorganite koosseisu muutmine vastavaks normaaljaotusele näeme sisuliselt võimatut missiooni. Eesti riigiasutused / ka erasektori ametnikkond koosneb rõhuvas enamuses naistest – diskrimineerivas enamuses naistest. Mehed on ainult juhid – auto-, IT- ja tippjuhid.
Arvan, et parim viis selle võimatu missiooni läbiviimisel on keskse juhtimise vähendamine, detsentraliseeritud omaalgatusliku lähenemisviisi kasutamine. See tähendab loomulikult iga ametiposti omainitsiatiivi ja vastutuse vahetut suurendamist ning koos sellega märkimisväärselt kindlustunde alandamist.
Taoline viis võiks viia suuremale polariseerumisele kuid kui suurendada vabadusi, eelkõige finantsvabadusi, siis see toimib vastassuunaliselt ning olukord muutub võrreldes tänasega pigem paremaks ja ühiskond sidusamaks.
“Eesti politseijuhtide sõnavõtud pärast seda, kui selgus, et nn “Harku mäss” oli tegelikult rahumeelne protest väikese ringi Harku Kinnipidamiskeskuse kinnipeetavate poolt, mitte vägivaldne ja agressiivne vastuhakk, nagu politsei enda ebaproportsionaalseid jõuvõtteid õigustades väitis”.
Millise ametliku järelvalve organi poolt läbiviidud menetluses see “selgus” või kes ja kuidas selle välja selgitas? Kas oleks võimalik asjakohastele usaldusväärsetele dokumentidele viidet pakkuda, mis tsiteeritud lõigus olevaid väiteid tõestavad?
Tere, Martin
Otsesõnu tõestab seda politsei sisekontrolli raport, kus lükatakse kõik esialgu avalikkusele esitatud väited ümber kui alusetud. Eesti Ekspress nõudis selle raporti teabenõudega välja ja avaldas selle loo:
http://ekspress.delfi.ee/kuum/mass-harku-kinnipidamiskeskuses-politsei-valetas-minister-lukati-tanki?id=74415071
Sellest artikli veebiversioonist saad lugeda ka väljavõtteid nimetatud raportist. Selgub, et mässu polnud, tulistati lihtsalt seisvat inimest, oma tubadesse läinud veeti üleliigset jõudu kasutades kambritest välja, hiljem avalikkusele valetati.
Kui politsei sisekontrolli raport seda tõestab, siis milles see politsei poolne valetamine seisnes?
“22. aprillil 1993 pussitati ühes Londoni bussipeatuses surnuks 18-aastane mustanahaline briti nooruk Stephen Lawrence. Kuriteo uurimise käigus tuvastati kahtlusalustena viis valgenahalist meest, kelle suhtes aga aasta hiljem süüdistusest loobuti väidetava tõendite ebapiisavuse tõttu. Politsei sisekontroll leidis, et käituti korrektselt.”
Kuidas see näide üldse asjakohane on? Selline emotsionaalsusele rõhuv stiil on väga kehv viis mingit probleemi arutada, sest kui Eesti loost midagi õppida on, siis puudutab see konkreetselt ikkagi politseiametnike väljaõppe kvaliteeti teatud olukordadega hakkama saamisel ja pole mõtet otsida mingit suuremat “institutsionaalset rassismi”. Kui probleemid sisekontrolli käigus välja tulevad, siis järelikult toimivad meie riigis kontrollmehhanismid täiesti normaalselt, mis on kardinaalselt vasutpidine tulemus artiklis toodud briti näitega, mille puhul sisekontroll leidis, et käituti korrektselt. Ma ka leian, et liigne jõu kasutamine politsei poolt peab olema taunitud, aga kirjutada artikkel laiendades meelevaldselt täiesti teistsugust olukorda Eestis toimunule ja teha selle põhjal järeldusi on samamoodi taunitav. See lihtsalt pole õige.
Lisaks politsei ei tulistanud “lihtsalt seisvat meest”, vaid sooritas hoiatuslasu, mis rikošetist tabas õnnetul kombel käsklustele mitte alluvat isikut. See fakt on turvakaamera video järgi ka kindlaks tehtud ja kogu see lugu taandubki tegelikult ainult selle sama ametniku otsusele – st kas see otsus relva kasutada oli õige või vale ja see on ka kõik selle loo juures.