Täna sai selgeks, miks Keskerakond Reformierakonna koalitsioonipakkumise reedel plaanipäraselt tagasi lükkas.
Sündimas on Jüri Ratase juhitav valitsus, kuhu kuuluvad Keskerakond, EKRE ja Isamaa.
See valitsus sünnib, sest (1) Ratas tahab ennekõike olla peaminister, sõltumata selle saavutamise hinnast – see oli tema ainus punane joon ja (2) Isamaa usub Seedri juhtimisel, et koos EKREga õnnestub moodustada rahvuskonservatiivne kaalukese, mis Eesti poliitikat pikaajaliselt suunaks, kasvõi Isamaa lahustumise hinnaga. Mida see programmiliselt ja väärtuseliselt tähendab, ei tea keegi ja uus valitsus on suur risk kõikide osaliste jaoks.
Kuidas me oleme sellesse seisu jõudnud ja mida on selliselt loodavalt valitsuselt oodata?
- Ratas on esimene valimised kaotanud peaminister 12 aasta jooksul. Alates 2007. aastast on ametisolev peaminister alati valimised võitnud. Ja saanud luua uue valitsuse. Seekord mitte. Seda pettumust on raske alla neelata, ehk võimatu. See, et Ratas soovib peaministriks jääda, on arusaav. Küsimus on lõivus, mida Keskerakonna liidril personaalselt ja erakonnal laiemalt ning kogu Eestil selle eest maksta tuleb. Milline on Ratase poliitiline strateegia, on üks suuremaid vastuseta küsimusi.
- Valimiste võitja valitsusest kõrvalejätmine vähendab usaldust nii valimiste kui riigi vastu. Valimised on hinnang konkreetsete poliitikute ja erakondade tööle. Tulemus näitas, et valija ei olnud Keskerakonna poliitikaga rahul. Võib ju öelda, et näiteks meie naabrite juures Lätis pole valimiste võitja ammu valitsust moodustanud. Ja lätlased ei usaldagi valitsust ja parlamenti. 2018 Eurobaromeetri küsitluses ei usaldanud parlamenti 66% ja valitsust 58% lätlastest (Eestis 42% ja 32%).
- Teisalt, proportsionaalses valimissüsteemis, kus valitsusi moodustatakse koalitsioonide vahel, pole võitjale automaatselt peaministri koha loovutamine mingiski mõttes kohustuslik. Ratas pole “süüdi” selles, kui tema saab Riigikogus koosseisu enamuse hääled enda jätkamise toeks. Nii sünnivad proportsionaalsetes süsteemides koalitsioonid ja koalitsioonivalitsused.
- Tänase olukorra on ühelt poolt tinginud valimistulemus ja teisalt poliitilise olukorra muutmine. Esimest korda on nii palju koalitsioonivõimalusi, sest Savisaare Keskerakonna välistamise tõttu on alates 2007. aastast suures plaanis alati selge olnud, kes kellega pärast valimisi käib. Reformierakonna liidri Kallase mängimine oskamatuks ja ülbeks läbirääkijaks oli Keski, Isamaa ja Ekre poolt ainuvõimalik käik – kuigi sama analüüsi on tegelikult esitanud ka sotsid. Kuid tegelikke läbirääkimisi Reformierakonnaga pole muidugi toimunud.
- Reformierakonna poliitikute mitte kõige parem läbisaamine teiste erakondade juhtpoliitikutega on jätkuvalt probleem nagu ka 2016. aasta sügisel. Ja kõigi allhoovuste mittetajumine. Isamaa ja sotsid on väikeste pausidega võimul olnud alates 2007. aastast. Pausidele on nad saatnud just Reformierakond. Sealt ka mitmed pettumused – mitte Kaja Kallase vastu isiklikult, küll aga mitmete Reformierakonna juhtpoliitikute, sh kasvõi Siim Kallase suhtes.
- EKREIKE valitsuse sündi ei saa Reformi kaela küll kirjutada. Kallas tegi siiski ühe suure valesammu, mis andis teistele ettekäände/võimaluse hakata tegema seda, mida nad tahtsid – selleks oli kolmikliidu ettepaneku tegemisest loobumine stabiilsema ja teovõimelisema valitsuse nimel. Arvestades kampaania käiku, Eesti poliitika traditsioone, suhtluskanaleid jne, oleks see olnud alguses õige samm, anda nendele konsultatsioonidele võimalus. See oleks teinud Isamaale olukorra keerulisemaks. Aga minna avanguna kohe ametisoleva peaministri juurde sõnumiga, et millist ministriportfelli sa tahad, on tõesti eksitus – eriti, kui sa oled esimese valimistulemuse järgse signaalina peaaegu et lubanud vastupidist.
- Keski jaoks on EKRE mittevälistamine ja valitsusse toomine sundvalik. Kindlasti ei ole valitsus EKRE ja Isamaaga Keskerakonna esimene eelistus, praeguse koalitsiooniga jätkamine oleks olnud kordi parem valik, ent sotside loodetust kehvem ja EKRE hea tulemus muid valikuid Ratasele peaministrina jätkamiseks ei jätnud. Isiklik ambitsioon kaalub üles valijate eelistuse ja senised väljaöeldud põhimõtted.
- EKREga valitsust tehes võtab Keskerakond riski. Muidugi pole koalitsiooniläbirääkimised veel isegi alanud, aga üldjoontes on selge, mida EKRE IKE koalitsioon saab või ei saa teha. Ja milline saab olema koalitsiooni argipäev. Suure tõenäosusega hakkab rahvuskonservatiivne joon valitsuse igapäevaretoorikas domineerima, mis on eriti ebamugav Keskerakonna vene tiivale. Sellest ka nende vastuhääled sellise valitsuse moodustamisele, kuigi on ebaselge, palju nendes vastuhäältes näitemängu oli, sest kui vene poliitikud oleks sellele valitsusele vastu, siis seda ei sünniks. On selge, et keele-, kodakondsus ja hariduspoliitikas jätkub status quo – midagi üheski suunas muuta ega teha ei saa, tehakse vaid üldisi dekalaratsioone paremast eesti keele õpetamisest kõigis vene kooli astmetes – selle valitsuse sünni alusvormel on ilmselt osapoolte vastav omavaheline kokkulepe.
- EKREIKE koalitsioon on teatud mõttes sundvalik ka Isamaa jaoks. Häid taktikalisi seletusi sellele sammule ei ole. Kui välja jätta asjaolu, et Isamaal oleks valitsuses keeruline EKREst iseseisvat poliitikat ajada, ongi ainult üks suur strateegiline seletus – Seeder tahab moodustada rahvuskonservatiivse kaalukeskmega plokki, mis suunab Eesti poliitikat. Selles kontekstis pole tema jaoks probleem taktikaliselt kaotada EKREle edaspidigi, sest hüve on tema arvates suurem kui parteiline kahju. Isamaa toetus paranes enne valimisi, sest ta sai olla valitsuse kõige konservatiivsem jõud. Turunduses ja poliitilises kommunikatsioonis kehtib põhimõte “Eristu või sure”. Uues koalitsioonis on eristumisvõimalusi Isamaale väga vähe.
- EKREl on ehk kõige rohkem võita. Vastupidiselt arvamusele, et EKRE valitsuses peavoolustub. Neil on tegelikult koalitsiooniläbirääkimistel kõige suurem survejõud, mitte Isamaal – uues loogikas. Esiteks on neil Isamaast rohkem hääli. Veelgi olulisem on aga see, et neil on reaalselt manöövrivabadust – minna opositsiooni ja kogu plaan sellega allavett lasta. Isamaal seda pole.
- Uus valitsus tähendab suunamuutust. Mitmed tundlikud teemad tuleb ajutiselt laualt maha tõsta ja mitmes küsimuses tuleb Keskerakonnal eeldatavalt suunda muuta. Sotsiaalprogrammi saab Kesk jätkuvalt ellu viia, eeldatavalt just seetõttu on valimisjärgses retoorikas rõhutud pensionitõusule ja ebavõrdsuse vähendamisele.
- Haridus, maksud ja kodakondsuspoliitika ei ole EKREIKE teemad. Koalitsioonileppes on võimalik leida eestikeelse hariduse osas kõiki rahuldavad sõnastused (“suuname lisaraha õpetajate väljaõppesse” vms), kodakondsuse teemad jäetakse puutumata. Maksusüsteemi osas vaadatakse ringi aktsiisipoliitikat – piirikaubandusest lähtuvalt, arvestades nende erakondade lubadusi, vaadatakse ilmselt nii alkoholiaktsiisi, võib olla ka tubakaaktsiisi, kindlasti ka elektri- ja kütuseaktsiisi. Käibemaks ei muutu – kuigi välistatud pole mingi uue erandi tegemine.
- Väärtuspõhistel teemadel paneb EKRE koalitsioonile suure surve. Siiski on teemasid, mis kõiki kolme erakonda ühendavad ja sobivad rohkem ka venekeelsele valijale. Kooseluseaduse tühistamine on selle koalitsiooni eeltingimus EKRE jaoks- küllap Reinsalu-Karilaid mõtlevad sinna asemele mingi pealtnäha asendusregulatsiooni, et tegu päriselt tsiviilpartnerluste seadustamise nullimisega poleks.
- Kõige rohkem saab valija petta Euroopa Liidu poliitikas. Mart Helme võrdles täna nende võimaliku valitsuse poliitikat Austria omaga. Mailis Reps eeldas (arvatavasti õigesti) valimistejärgses analüüsis, et liigne lääne- ja ELi meelsus on olnud vastukarva ka Keski vene valijale. Isamaa on Seedri ja Reinsalu juhtimisel EL asjades (esialgu küll retoorikas) EKREle lähenenud. Nii saavadki erakondade huvid kokku ja uut kolmikliitu hakkab ühendama euroskeptiline joon a la Ungari ja Austria. Tõele au andes, on ka viimasel kahel suur vahe sees – Austria hoiab küll immigratsioonipoliitikas konservatiivset joont ning Austria eesistumine ELs koondus igati eluterve moto “Euroopa, mis kaitseb” alla, siis ei piira see riik oma kodanike põhiõigusi ja vabadusi. Küll aga on Austria neutraalne riik, ei kuulu NATOsse ja on teistelgi ajaloolistel põhjustel suure Venemaa poliitilise ja majandusliku tähelepanu all.
- Eesti saab endale tagaukse kaudu valitsuse, mida valija ei soovinud. Ehkki toetust üksikideedele ei saa tuletada partei häältesaagist, võib tinglikult öelda, et 66.5% (Reformi, Keski, sotside ja Eesti200 valija) valis tugeva Euroopa Liitu toetava joone (Eurobaromeetri uuringud näitavad suurt toetust EL-le ka venekeelses elanikkonnas), poliitiline süsteem pakub valija tahteavaldusele vastu näo Läänest oma nina ette vaatava valitsuse. . Täielikult eestikeelsele haridusele ülemineku poolt hääletas 72% valijatest (reform, ekre, isamaa, sotsid ja eesti200), selles osas ei juhtu suurt midagi.
- Eesti liigub Põhjala ambitsioonist Ida-Euroopasse. Eestist kui põhjala riigist on rääkinud presidendid Meri, Ilves ja Kaljulaid. Seni olemegi selles suunas liikunud. Rootsi sai pärast pikka pusimist ilma paremradikaalideta valitsuse kokku. Soomes muutusid põlissoomlased peavooluks ja uus radikaalsem põlissoomlaste erakond enam valitsuses pole. Meie uue valitsuse inspiratsiooniallikad kipuvad olema Ida-Euroopas.
Põhilised sisulised küsimused uuele rahvuskonservatiivsele koalitsioonile:
- Mis saab Eesti pensionisüsteemist? Isamaa on lubanud kohustuslikule säästmisele põhineva süsteemi ära lõpetada. Sama on lubanud EKRE.
- Küsimus on, kas säilitatakse mingid mehhanismid, mis siiski pensionikogumist soodustaksid.
- Mis saab üleminekust eestikeelsele haridusele? Kas eesti ja vene lapsed hakkavad õppima koos või jäävad eraldi? Ennekõike on see küsimus Ida-Virumaa tulevikust.
- Kohtunikud, ajakirjanikud, kirjanikud ning teatrirahvas ootavad, kas ja kuidas perekond Helme ja nende ideoloogilise kaasteelise Varro Vooglaiu vaenulikud signaalid päris elus rakenduvad. Vooglaid palus täna, et ERR filmiks hetke, kuidas Martin Helme kultuuriministrina üle ministeeriumi läve astub. Mis lootusi ta talle täpselt paneb, jääb juba lugeja mõistada.
- Kui palju laenu võetakse?
- Kui lähtuda eeldusest, et kellelgi pole punaseid jooni, siis muutuvad oluliseks portfellid. Millise portfelli EKRE järgmistest saab – välisminister, kaitseminister, siseminister, justiitsminister, kultuuriminister?
- Mitu pagulast koju saadetakse? EKRE kodulehel on praegu aktiivne loendur, et kõik 553 neist saadetakse maalt välja kohe.
- Mis saab kooseluseadusest? Uus koalitsiooni liikmete enamus arvab, et seaduse mõistes on ainumõeldav partnerlus erisooliste inimeste vahel ja et on riigi asi inimeste vahelisi usalduskokkuleppeid oma äranägemise reguleerida, sõltuvalt nende soost või seksuaalsest orientatsioonist.
- Mingi uue rolli peab endale Eesti poliitikas Raimond Kaljulaid, üks Keskerakonna suurimaid häälevõtjaid, sealhulgas ka vene häälte saaja. Temal peaks küll raskekujuline identiteedikriis käes olema.
- Mis hinda peab Ratas maksma erakonna vene poliitikute tiivale? Arvestades, et sisulistes küsimustes (keel, kodakondsus, haridus) pole tal võimalik oma valijale ühtegi lahendust pakkuda, peab ta neid kiiresti ja kõvasti edutama.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
Kui usaldusest rääkida, siis rohkem on probleeme ikka e-valimiste usaldamisega. Mis aga Euroopa poliitikaga petmisse puutub, siis lööme lauale Euroopa manifesti ja küsime selges eesti keeles: mis asi see on?
Analüüs seekord mitmes mõttes vildakas
1. REfi, EKRE ja Isamaa seisukohad venekeelse hariduse, kodakondsuse ja ka välispoliitika osas ei erine omavahel oluiliselt (muide, sotsid pole üheski oma programmdokumendis rääkinud venekeelse hariduse kaotamisest!). Oma (venekeelsete) valijate huve saab keskerakond ja Ratas kindlasti paremini kaitsta peaministri (ja haridusministri) positsioonilt kui REfi talla all olles. Selles ongi taolise koalitsiooni mõte ja paremus keski jaoks
2.Kõrvalmärkusena – kui kellelgi ongi venekeelse hariduse ja ka välispoliitika suhtes keskile mõneti lähedasemad seisukohad siis on see EKRE ja mitte Reformierakond!
3.Kindlasti tühistab koalitsioon Kooseluseaduse ja võtab tagasi allkirja migratsioonileppelt. Sellega on EKRE jaoks kaks suurimat Eesti ühiskonna poliitilis- sotsiaal -majanduslikku probleemi leidnud lahenduse. Kooseluseaduse tühistamise vetostab President ja lõpuks lükkab tagasi Riigikohus. Rändeleppelt allkirja tagasi võtmist miljonid meie poole teel olevad pagulased kardetavasti ei märka
4.Koalitsioon kestab seni kuni kellelegi osapooltest muutub segavaks, et peale ülaltoodu kahe kardinaalse otsuse ta midagi muud praktilist ei teegi. Varem või hiljem saavad sellest aru uut messiast oodanud valijad.
5.Refi ja Kaja Kallase peamine viga oli selles, et nad kaldusid valimiseelses võitluses liberaalsuselt liialt rahvuskonservatiivusse (olgu või venekeelse hariduse küsimuses, mis on selgelt lähima aastakümne jooksul positiivse lahenduseta probleem nagu arvas ka Helme) ).Ja kuna REF ekrestus, siis tegi Ratas täiesti õigesti, et võttis juba päris EKRE
Artikkel on väga sisukas, aga anarhistid tahaks ühe võimaluse veel välja käia:
“Kui Keskerakonna juhatus ei suuda leida endas veendumust, et EKRE ja IRL-iga toimuvailt läbirääkimistelt ära jalutada, prognoosib Perestroika vähemusvalitsuse või uute valimiste võimalust. President teeb tõenäoliselt valitsuse moodustamise ettepaneku Kaja Kallasele, too leiab koalitsioonipartneriks SDE ning Riigikogus selgub, kes kardab uusi valimisi. Meie pakume, et Keskerakond kardab, kuna Jüri Ratase peal on teflon murenema hakanud. Uute valimiste tõenäosuseks pakume hetkel 25%.”
Allikas: perestroika.pw/2019-03-11-avalik-kiri-ke-juhatusele.html
Tere,
Täna (11.03, umbes kell 14:30) olen oma nägemuse asjade seisust postitanud kommentaarina mõnele facebooki ajajoonele. Tutvustan nüüd seda ka teile.
___________________________________________
Lõpust alustades – kõik läheb kokkuvõttes hästi 🙂 Kaja Kallas on peaminister, Jüri Ratas taandub Euroopa Komisjoni volinikuks, Raimond Kaljulaidist saab uus Keskerakonna esimees…
Nüüd tagasi päris algusesse… 4. märtsi varasel pärastlõunatunnil saatsin sõnumi oma FB-sõbrale, Jürgen Ligile (postitasin kõnealuse sõnumi kommentaarina ka Toomas Mattsoni ajajoonele). Selguse mõttes kõigepealt kordan seda postitust:
“Minu ÕNNITLUSED! Rõõmustasin koos teiega 🙂 Nüüd aga loodan, et rõõmujoovastus jäi teil eilsesse päeva ja et tänane hommik on alanud kainestavalt…sest seis ei ole sugugi nii hea kui paistab. Tõsi, oleme olukorras, kus Eesti võiks saada läbi aegade kõige teovõimelisema valitsuse (ref+kesk)…kuid meid võib oodata ka tõeline õudusunenägu! Kardangi, et realiseerub just see viimane 🙁 Sest ilmselt on Helmed ja Sibul/Seeder juba käinud Ratase (Toomi/Kõlvarti) jutul…ja teinud pakkumise, millest on väga raske loobuda – Jüri Ratasele peaministri portfell (EKRE valitsuses). Mart Helme ise juhiks mängu välisministri toolilt, noor Helme oleks rahandusminister ja Madison siseminister. Reinsalu ja Simson säilitaksid endile justiits- ja majandusministeeriumid…võib-olla jäetaks oma kohale ka Jüri Luik (et pilt väljapoole vähegi ilusam paistaks) – kui too ise peaks sellega nõustuma. Muu oleks tühitähi. Riik pääseks katastroofist vaid juhul kui Jüri Ratasel jätkub riigimehelikkust ahvatlevast ettepanekust keelduda (paraku – peale võib jääda inimlik edevus) või kui Isamaa Erakonnas leidub piisaval hulgal neid, kel niipalju isamaa-armastust, et pigem nõustuda opositsiooni jäämisega kui et minna kaasa avantüüriga, mis viiks Eesti tagasi “kiviaega”. Sellepärast – palun – ärge kesk’i suunal pilli lõhki ajage! Sissejuhatuseks unustage see “leping putiniga”…ja võib-olla veel midagi…”
Täna teame, et riigi huvidest lähtuvalt otsustaski Reformierakond just potentsiaalilt kõige teovõimelisema valitsuse (ref+kesk) kasuks. Kahjuks ei ilmutanud – nagu oligi karta – läbirääkimiste alustamiseks kutse saanud Keskerakonna juht loodetud riigimehelikkust 🙁 – Nägime mängukannita jäänud solvunud poisikese jonni…
Mis saab edasi?
On tehtud formaalne ettepanek…kuigi on ette teada, et kooslusest ref/isamaa/sotsid asja ei saa. Mitte ainult sellepärast, et Isamaal sotsidega on ühine üksnes vastastikune antipaatia (üleüldse on IRL/Isamaa olnud läbi viimase kümnendi kõige kiuslikum koalitsioonipartner), vaid eelkõige sellepärast, et Isamaa ekremeelne tiib seda lihtsalt ei soovi. Ruulib alaväärsuskompleksist tulenev soov Reformile ära panna (Kalle Muuli: “Kui Reform nüüd tuleb, müts näpus … eks me siis vaatame … kas üldse räägime.”) Peaküsimus – Reinsalu suu läbi – “mis me rahvast ja riigist saab”, on lihtsalt demagoogia.
Tõsimeelseks läbirääkimiseks läheb alles Keski, ekre ja Isamaa vahel.
Ollakse hämmeldunud, et kuidas saab ühe mütsi alla mahtuda ekre väidetav venevastasus Keski venelastest valijate kremlimeelsusega?!
Saab küll – ja vägagi hästi! Mõlemad valijaskonnad on altid hindama jõulist juhti…kuid suure juhi lummuses olijad on kergemini kõiksugu valeuudiste ja propagandaga manipuleeritavad. Oleme kuulnud Mart Helme venekeelseid pöördumisi… Ja kui siis välisminister Helme pärast saabumist Kremlist ametivennaga kohtumiselt (kus juhtumisi Putin isiklikult koridoris vastu jalutas, õlale patsutas ja “tere vana kere” ütles) tagasi kodus vaimustusest õhevil ühe suurepärase kiidukõne maha peab – siis on selge, et Helmest saab peagi uus Savisaar (oli ju too hilisem kõigi poolt armastatu algselt kõigi poolt vihatud – kui N-Liidu lammutaja).
Uus Savisaar Mart Helme isikus jääb meil paraku nägemata, sest vaatamata püüdlustele jääb ka Keski-ekre-Isamaa valitsus meie kõigi õnneks sündimata. Jah – jääb realiseerumata too õudusunenägu, kus tasapisi on hakanud realiseeruma kõik see mis EKRE juures meid hirmutanud on ja kus Eesti on kaotanud oma sõprade lugupidamise; kus oleme oma eduloo maha mänginud ja ei olegi enam väikest tubli Eesti riiki, vaid on üks väike tige natsiriik, millisena Kreml meid alati kujutanud on. Selles riigis ei saaks olla Talsinki tunnelit, sest ei tule Rail Balticut (misläbi oleme alt vedanud oma naabreid soomlasi-lätlasi-leedulasi)…aga see-eest oleks meil võimas piirikontroll!
Kõik see jääb siiski olemata…kas siis seetõttu, et keskerakondlastele tuleb viimaks mõistus pähe (no kujutlege valitsuse istungit – seda räuskamist ja neid detsibelle – kui seal osaleksid mõlemad Helmed, Madison ja veel mõni neist…nad räägiksid ju kõigil teistel suud kinni, karjuksid kõik teised laua alla…mõnel nõrgema närvi ja õrnema hingelisel sealt tervisekahjustusteta pääsemist poleks) ja nad katkestavad läbirääkimised ekre-Isamaaga ning saadavad Reformile signaali – “me eksisime, proovime nüüd uuesti”…või jõuavad koalitsiooniläbirääkimised küll “eduka” lõpuni, kuid Riigikogus salajasel hääletusel see valitsus vajalikku 51% toetust ei saa. – Lisaks reformile ja sotsidele ka osa Isamaa ja keski saadikuid hääletavad vastu 🙂
Aitäh arvamusartikli eest, mille analüüs on Jaak Alliku arvates mitmes mõttes vildakas!
Kui esialgu paistis, et jutt püsib rajal, siis lõpp kippus käest veerema.
4. Kallast ei pidanud “mängima” oskamatuks ja ülbeks läbirääkijaks, vaid de facto nii oligi. Mingil veidral põhjusel kipub eurosaadikutel tekkima Nalopeoni sündroom – nad on ilmeksimatud ja pea, et jumala asemikud maal. (vt ka Tarand, Toom, Paet). EKRE oleks võinud ka välistada ehk vaid oma peas – ilmselt pole siiani aru saadud, kus kohast EKRE populaarsus tuleb – poliitkorrektsest ja lausliberaalsest roosamannast on nii mõnelgi valijal lihtsalt kopp ees. Kallasel oleks võinud olla suurepärane võimalus mängida rolli, milles on ta reaalselt tugev – erinevate gruppide kokku tooja ja sidusa ühiskonna tekitaja – olgu seda kasvõi ilusate sõnade näol. Paraku lasti see võimalus allavett väga kiiresti.
6. Refi kaela saab väga otseselt valitsusest väljajäämise kirjutada. Puhtalt sisetunde põhjal teeb ühiskonnale ainult head, kui saaks veidigi “auru välja lasta”. EKRE välistamine OLI viga, see võiks toimida lühiajaliselt, kuid opositsioonis oleks muudaks EKRE vaid tugevamaks. Suurepärane võimalus oleks olnud majanduslikus mõttes parempoolse valitsuse tekkeks, aga liberaalsuse kinnisidee ei lase sellel sündida. Nii mõnelgi kodanikul on päriselt ka juba väsimus erinevate vähemusgruppide järjest valjuma karjumisega pseudoteemadel – kusjuures maksumaksja raha eest. Enamikel on sügavalt ükskõik, mida keegi oma magamistoas teeb, mida sööb või kellega koos elab. Elage, aga pole vaja enda erahobisid teistele peale suruda.
7. Mis põhimõtteid isiklik ambitsioon üles kaalub? Kas tõesti on vene valijale kooseluseadus või rändeleping miski, mille tühistamine nad tänavatele tooks? Pigem on KE valijatel taolistes küsimustes märksa lähim sarnasus, kui arvata võiks. Lisaks euroskepsis – jällegi pole tõesti enamikul otseselt EL vastu midagi, tegemist on kasuliku ja vajaliku liiduga. Muret tekitavad on selle liidu viimase aja arengud – järjest enam hakkab meenutama ühte ebameeldivat liitu, millest just välja saime. See oli küll räige liialdus, aga järjest suurenev bürokraatia ja vabaduste ametnikele loovutamine pole just mokkamööda. Kaldutakse ühest küljest järjest enam poliitiliselt vasakule, samas ka ametnike autokraatiale.
—
Küsimuste osas: pensionisüsteemi vabatahtlikus on kindlasti hea samm – mida vähem valitsust elu kontrollimas, seda parem. Samas probleeme tekib erinevatel elukunstnikel, kes elavad kui ritsikad ning pensionipõlvele ei mõtle. Vabanev raha on ju mugav kohe laiaks lüüa.. Siin kohal on kindlasti palju ära teha elementaarse finantshariduse pakkumisega, millega on viimane aeg alustada. Soodustavad mehhanismid võiksid alles jääda.
Kooseluseadus – täiesti väheoluline teema, kui küsimuseks on partnerlus erisooliste inimeste vahel või usalduskokkulepped. Lepinguid võib sõlmida ka muul moel – ei ole just miskit värdlepet juurde mõelda. Pigem oleks lõppsooviks see, et samasoolised võiksid ka abielluda, siis peaks pigem sellega tegelema. Selline salakaval nikerdamine, mida seni on viljeletud tekitab vimma. Tegemist on justkui õilsa ideega – tore ju, kui kaks üksteist leidnud hinge saavad õilsalt koos elada. Paraku hirmu tekitav on pigem see, et see on nö “konna keetmine” rünnates traditsioonilisi ühiskonna kehtimise reegleid. Igasugu veidrad vähemused tulevad välja oma järjest totramate ideedega sooneutraalsusest alustades ja lõpetades muude naomarksistlike seisukohtadega.
12/16 on lihtsalt liberastide vihakõne kui kasutada neid väljendeid mida peavoolumeedia kasutab.
Loomulikult on palju argumenteeritult mõistlikku teksti kirja pandud, aga alustuseks pange validool keele alla ja puhake paar päeva. See, et Kaja Kallas võitis, ei tähenda veel seda, et reformierakond kes on 17a vaid peenhäälestanud kohe automaatselt valitsuse moodustaks.
Mis siis nüüd nii väga juhtus, Jüri Ratas teeb valitsuse? Oh issand. Kas see kui Taavi Rõivas teeks valitsuse, oleks parem?
Kui vaadata Vilja Kiisleri, Ahto Lobjaka, jpt “sõltumatute” meediategelaste rolli kogu selles mängus siis tekib küsimus kes moodustab valitsuse – kas ajakirjanikud või valijad.
See käib ka poliitika “gurude” kohta.
“Puhake jalga” on ilmselt parlamendierakondade üldine sõnum Jürgen Ligile ja teistele kaugelt kaugelt väga kaugelt kõrgele ära tõusnud oravate üldistele seisukohtadele. Mida külvad. Seda lõikad.
Hea päkapikk. Euroopa manifest on 2012 a ühe Euroopa poliitiku poolt kirjutatud dokument, mille sarnaseid sünnib poliitilise arutelu käigus sadu, millel ei ole mingisugust mõju ja mingit puutumust Eesti poliitiliste aruteludega.
Jaak Allik, tänud arvamuse eest! Kui kaua see valitsus kestab (punkt 4) ei tea täna vast keegi, liiga palju senikogemata mõõtmeid. Hariduse teema osas nõus, et Ref, Isamaa ja EKRE palju ei erine. Vaid seda mõõdet (osaliselt ka kodakondsus, nõus) vaadata ja muu kõrvale jätta on liiga kitsas vaade, eesti keelse hariduse soov üksi ei muuda ka refi rahvuskonservatiivseks ega EKREga sarnaseks. Välispoliitika on refil ja EKRE siiski kardinaalselt erinev. Keskiga on nii, et peaminister Ratase välispoliitika on olnud väga sarnane refi välispoliitikale, kas see on keski nö tuumvälispoliitika ja kas mitte just sellest irdumise tõttu (nüüd saavad koos ekrega samasse nishi veidi tagasi) venelased valima ei tulnud on teine küsimus. Valija tegi oma valiku peaminister Ratase senise välispoliitika põhjal. Kooseluseadus eeldavalt jah ei tühistu mida iganes valitsus otsustab ja Riigikogu heaks kiidab. Selle teema seljas saab aga nüüd küll jälle ratsustada paar aastat ja see on ka heaks põhjuseks kohtute “reformimisel”, sest kohus kes ei taha inimesi oma juba loodud põhiõigustest ilma jätta on EKRE jaoks kindlasti “poliitiliselt kallutatud” ja tuleb “muuta sõltumatuks”.
Uwe Kersna, palume rohkem sisulisi argumente, mitte lahmimist.
ST. Nii Ratas kui Kallas välistasid valimiste eel EKRE, võitsid sellega hääli. Reform rohkem aga kesk teatud määral ka. Ratas sõi oma sõnu ja tegi kannapöörde, Kallas mitte. Kumb sellest rohkem võidab näeme paari aasta pärast. Sisuliselt on igati arusaadav miks reform ei saa ekrega valitsust teha – enamuses väärtuspõhistes küsimustes on nad radikaalselt erinecal arvamusel. Kui kesk on valmis kooseluseaduse allavett laskma siis reform kindlasti mitte. Sama Rail Balticuga, II pensionisambaga. Teile ei pruugi need olla olulised küsimused ja enamusele reformi valijatest on need suured põhimõttelised asjad millest lihtsalt ei saa taganeda.
Ka EL poliitika oleks reformi ja ekre suur vastuolu. Suured organisatsioonid on alati bürokraatlikud, see on siiski väga väike osa EList ja sellest mida Eesti sellest võidab. Brexit on kahjuks hea näide sellest, mida EList lahkumisega on kaotada ja kui palju n vaba liikumine ja siseturg Eestile juurde annab.