Rõivase taganttuul

Alex Stubb sai pärast Jyrki Kataineni loobumist 2014 suvel Soome peaministriks kindlasti suurte lootustega. Kogenud poliitikuna teadis ta ka seda, et suure tõenäosusega on ta peaminister vähem kui aasta, kuni aprillis toimuvate valimisteni.

Euroopas on valijate mandaadita peaministrite erakonnad enamasti pidanud pärast valimisi valitsusjuhikoha loovutama. Mari Kiviniemi Soomes, Gordon Brown Ühendkuningriigis ja Lars Lokke Rasmussen Taanis , Alenka Bratušek Sloveenias on viimase aja näited.

Stubb on olnud pildis ja aktiivne nii Soomes kui välismaal, aga Kokoomuse toetus on üha langenud. Vähem kui kaks kuud enne valimisi on Stubbi peaministrina jätkamise võimalused imepisikesed. Ka Taavi Rõivasel pole peaministrina valijate otsemandaati, varem pole sellistele peaministritele Eestis (Andres Tarand, Mart Siimann, Siim Kallas) uue valitsuse moodustamise võimalust antud …

Rõivas on Stubbiga sarnane poliitik. Veelgi enam, Stubb on Rõivase kuvandi ehitamisel olnud peamine eeskuju – noorem põlvkond, sportlikkus, aktiivsus sotsiaalmeedias, mitte üksnes poliitiliste, aga ka muude saavutuste kajastamisel, palju pildimaterjali ja rõhku välisel. Reformierakond oli populaarsem aasta tagasi, valitsuse toetus on alates ametisse asumisest kasvanud 3%, peaministri toetus koguni 15%. Valitsust ja peaministrit usaldab vahetult enne valimisi üle 50% elanikest, see on Euroopas kõva tulemus.

Miks on koopia võimalused peaministrina jätkata paremad kui originaalil?  Valimisi ei võideta paari konkreetse valimislubaduse või kenade ülikondadega. Loeb poliitiline konjunktuur. Osa vastusest annab meile Läti.

Euroopa trendimurdja Läti

Valdis Dombrovskis ja Laimdota Straujuma tõusid suhteliselt tundmatute tehnokraatidena uuesti valitsusjuhiks ka pärast valimisi. Dombrovskis sai peaministrimandaadi majanduskriisi põhjas. See on erand, mis valija tavakäitumismustrisse ei peagi mahtuma. Straujuma ja Ühtsuse hiljutine tagasivalimine annab aga Taavi Rõivasele põhjuse Stubbist palju lootusrikkamalt kevadet oodata. Läti ja Eesti poliitikas on rohkem erinevusi, kui peaks ja tohiks (Läti kahjuks). Aga seekordne valimiseelne olukord Lätis ja Eestis on mitmeti sarnane.

Rõivasel ja Staujumal on kaks trumpkaarti, mida Stubbil kasutada ei ole – Vene oht ja teiste parteide nõrkus.

Vene oht hoiab Balti valitsused võimul

Julgeolekuoht mobiliseerib valija võimupartei taha. Inimesed ootavad stabiilsust, vähemalt siseriiklikult. Valitsuse suunalist kriitikat tajutakse enda paadi kõigutamisena. Valitsus saab hõlpsamalt kasutada retoorikat „kui Sa pole meie poolt, oled vaenlane“. Uute tulijate võimalused kahanevad. Valijad ei tea, kas uued saavad hakkama, ka sõnum ei müü – keda huvitab demokraatia defitsiit  ja suurem kaasamine igapäevaotsuste tegemisse, kui naabri õuel käib sõda.

Balti riikides tähendab Vene oht ka Venemaa-sõbralike ja suuresti vene valijatele toetuvate erakondade osalist hülgamist eestlastest/lätlastest valijate poolt. Nii juhtus Lätis Koosmeele Keskusega, kes 2014 valimised küll napilt võitis, aga kaotas iga viienda nende poolt 2011. aastal hääle andnud valija. Julgeolekuteema mõjutab kindlasti ka Keskerakonna häältesaaki Eestis. Täpset mõju ei tea keegi, aga selge on, et kui tavaolukorras oleks Keskerakonnal olnud väga hea võimalus valimised võita ja valitsus moodustada, siis Vene  agressiooni tõttu Ukrainas seda ei juhtu. Juhul, kui Keskerakond kaotaks veidi vähem kui Koosmeele Keskus, ütleme nii 15% häältest (20000 häält), saadaks Riigikogus 22 koha kanti.

Reformierakonnal on poliittehnoloogiliselt õige ehitada kampaania Savisaarele vastandumisele. See viib julgeolekusõnumi hästi kohale, samas ei ole Kesk oma vähemate häälte ja praktiliselt olematu salongikõlblikkusega koalitsiooni moodustamisel konkurent. Jäävad sotsid ja IRL.

Konkurendid on oma jalad auklikuks lasknud

Nii Lätis kui Eestis ei ole teised parlamendierakonnad suutnud oma võimalusi kasutada. Lätis Ühtsusel tõsiseid konkurente nagu polnudki, ega muidu poleks Roheliste ja Talurahva Erakond (Eestis Rahvaliit) kolmandat tulemust teinud. Eestis pole olukord nii hull, aga siiski.

Sotside šanss oli valitsusse minek. Kindlasti on see pannud silma särama ministritel, peasekretäril ja ülejäänud erakonna tuumikul ning suurendanud enne valimisi kasutadaolevat  administratiivset ressurssi. Aga SDE ei ole oma toetust valitsuses olles kasvatanud. Miks?

Esiteks, kogenematus. Esimesed pool aastat sotsid alles õppisid valitsema ja see ei tulnud lihtsalt. Koostöö erakonnas ja koalitsioonipartneriga ei olnud just sujuv. Ministrid, senine erakonna tuumik, keskendusid ministeeriumite juhtimisele ja valitsemisala probleemidele, ühtset erakonnapoliitikat ei suudetud kujundada ja ellu viia. Seepärast on sotsid olnud ka Reformierakonnale mugav partner.

Teiseks, kehv kommunikatsioon. See tuleneb muidugi esimesest. Sotsid on suutnud tegelikult palju ära teha, aga rahvas nagu ei tea, mis asja nad valitsuses ajavad. Võtame näiteks 2015 eelarve, mis on kohe kindlasti sotside nägu. Poliitiliselt saadi praktiliselt kõik, mis taheti – eelarve on defitsiidis, avaliku sektori palgad tõusevad, universaalne lastetoetus ja mitmed teised toetused kasvavad. Selle asemel, et keskenduda kõikide nende saavutuste võimendamisele, suudeti viimase hetkeni teadusrahade eest võidelnud Ossinovski eestvedamisel jätta mulje, et sotsid nagu ikka ei ole eelarvega nõus ja rahul. Jääb mulje, et lastetoetuste eest võitleb ikka ennekõike Reformierakond, aga sotsid vähendavad samal ajal kulutusi teedele, tõstavad rongipiletite hinda ja kiusavad puuetega inimesi. Ehk siis kotivad oma valijat. Kvaliteedimuutust sõnumites ja nende kohaleviimises võrreldes opositsiooniajaga pole.

IRL jättis kasutamata ilmselge võimaluse võita endale valijad, kes ootavad Eesti poliitikasse uusi tuuli. Teha mitte mingisuguseid ettevalmistusi olukorras, kus sulle öeldakse praktiliselt kaks aastat ette, et enne valimisi koalitsioonis kohta ei ole, tundub ilmne poliitiline lühinägelikkus.

Selle asemel, et korjata üles Rahvakogu asjalikumad ettepanekud ja hoida praegune Vabaerakonna rahvas IRLis, suudeti ennast mängida padukonservatiivse kibestunud opositsioonierakonna rolli. Jah, seal on suur osa IRLi traditsioonilist püsivalijat, aga ka Reformierakond ei muutunud Ansipi juhtimisel rahvaerakonnaks oma traditsioonilisi seisukohti võimendades, vaid poliitikat muutes.

Viimastel kuudel on IRL tulnud välja üksikute valdkondade reformikavadega ja proovinud haarata osa kehvemini hakkama saavate valijate grupist, kus laiutavad Keskerakond ja sotsid. Poliittehnoloogiliselt õiged sammud, mis suurt pilti arvatavasti siiski ei muuda. Ikkagi ei suudeta pakkuda seda suurt kandvat ideed, mis tooks IRLi mittepüsivalijad nende poolt hääletama. Ei ole värskust.

Läti valimistest pani Rõivas arvatavasti ka kõrva taha, et vähemalt Balti riikides ei pea valimistel peaministri mandaadi saamiseks olema poliitiline heavyweight ja suur visionäär. Tuul on soodne – piisab heast kampaaniast ja tugevast nimekirjast.