Migratsiooniekspert Uku Särekanno pakub Euroopale sobiliku poliitika, kuidas reageerida julgeolekuohtudele pärast Pariisi terroriakte. See artikkel ilmub paralleelselt portaalis Poliitika.guru ja Politico.eu, sealne versioon A recipe for smarter border control on siin.
Targem kontroll pärast Pariisi*
9/11 järel võttis USA Kongress vastu Patriot Acti, millest kujunes vundament terrorismivastasele võitlusele. Milline peaks aga olema Euroopa vastus peale Pariisi rünnakuid? Seni häid uudiseid napib – Prantsusmaal kestab laiendatud eriolukord, Brüssel on lukku keeratud ning Schengen vaevu hingitseb. Selge on see, et Euroopa peab tegema oluliselt enam. Neli soovitust Euroopa liidritele järelmiteks peale 13/11 Pariisi rünnakuid:
1. Toetage Merkelit põgenike vastuvõtmisel.
Angela Merkel on täna ainus liider Euroopas, kes on suuteline päästma kontinendi väärikuse, väärtused ning ühtsuse. Ilma Saksamaa panuseta ähvardab Euroopa Liit käriseda koost ning lõpetada kaoses.
Septembri muinaslugu lükkas laviinina liikuma sajad tuhanded inimesed ning viis samm-sammult kontrolli taastamiseni Euroopa Liidu riikide sisepiiridel. See näitas ilmekalt kuivõrd ohtlik on migratsioonipoliitikat kujundada kampaania vormis. Merkeli „Willkommen“ on viral veel aastaid ning mõjutab vahetult tuhandete elu.
Vaatamata riskidele nappis Berliinil paremaid alternatiive. Ajutine Dublini üleandmiste- teisisõnu varjupaigataotlejate esimesse sisenemisriiki tagasisaatmise- peatamine oli päeva lõpuks pragmaatiline otsus. Otsus, mis oli ajendatud soovist vältida olukorra eskaleerumist Lääne-Bakanil ning Ungaris. Võib üksnes oletada, mis võinuks saada, kui tupikseis nii Budapesti raudteejaamas kui Serbia piiril oleks kestnud edasi nädalaid või kuid. Varem või hiljem oleks veri voolanud.
Ekslik on järeldada, et Viktor Orbani aiaehitus oli peamine faktor, mis tõmbas Ungaris varjupaigataotlejate arvu alla. Tänane tagasihoidlik varjupaigataotlejate arv on tingitud peaasjalikult sakslaste lahkest lubadusest võtta vastu kõik hädasolijad, vältimaks olukorra eskaleerumist. See žest ning vastutuse võtmine võib päeva lõpuks päästa kogu kontinendi.
Ei ole olemas aeda, millega saaks hoida tagasi sadu tuhandeid meeleheitel inimesi. Seega on ainus pragmaatiline viis Euroopa seisukohalt taastada kontroll siia suunduvate rändevoogude üle ning organiseeritult lahendada juba nende inimeste paigutamine, kes on tänaseks kohal.
Ei ole lahendus ka see, et panna paarsada tuhat inimest kuskile Lääne-Balkanile teadmatusse seisma. Kellapomm tiksub nii Horvaatias, Makedoonias kui mujal. Kui Euroopa Liidu liikmesriigid ei suuda neid inimesi organiseeritult vastu võtta, on uks radikaliseerumisele ning uutele meeletustele pärani lahti.
Ei ole muud alternatiivi kui toetada Muttit tema püüdlustes, sest miljonid suunduvad just sinna. Saksamaa võtab täna enda kanda kriisi põhilöögi, selle kõrval on teiste liikmesriikide 120 000 ümberpaigutatavat üsna minimaalne panus. Tänaseks kohale jõudnud miljon on suur tükk, mis tuleb kontinendi tuleviku nimel tervikuna alla neelata. Ilma selleta on pea võimatu taastada kontrolli voogude üle ning probleem üksnes võimendub.
2. Vähendage teiseseid liikumisi.
Jah, paraku on seos terrorismi ning pagulaskriisi vahel olemas. Vähemalt kaks Pariisi rünnakute toimepanijat kasutasid kattevarjuna oma operatsioonile just põgeniku maski. Toimunus ei saa loomulikult süüdistada inimesi, kes otsivad Euroopast varju, ent juhtunu näitab, et tänases süsteemis on tõsised turvaaugud. Selle asjaolu eiramine üksnes kasvatab avalikke hirme ning õõnestab niigi habrast usaldust põgenike suhtes.
Tuhanded inimesed sisenevad igapäevaselt Euroopasse illegaalselt, registreerimistoimingud on puudulikud ning sõrmejälgi tihtipeale ei võeta. Elementaarseid turvakontrolle ei viida läbi ning inimesed jätkavad oma reisi läbi järgmiste liikmesriikide. See on probleem, sest kontrollimatud teisesed liikumised (secondary movements) kujutavad endast ohtu nii avalikule korrale, sisejulgeolekule kui ka tervisele. Tänane olukord annab üksnes hoogu juurde ksenofoobiale, tagab sissetuleku inimkaubitsejatele ning jätab põgenikud väga haavatavasse rolli.
On selge, et ühised vastuvõtukeskused, nn hotspotid, on vajalik käivitada kohe. Peame kiirkorras tagama saabujate kontrolli võimalikult välispiiri lähedal. See on ainus viis vähendamaks homsete tulijatega seonduvaid riske siseturvalisusele ning varjupaigasüsteemi kuritarvitamist. Sest olgem ausad, väljasaatmisi on juba märkimisväärselt raskem korraldada, kui isikud on lõpetanud Münchenis, Stockholmis või Helsinkis.
Kuna on selge, et Kreekal ja Itaalial jääb vajaka võimekusest tegeleda kümnete tuhandete inimeste registreerimisega, peavad teised liikmesriigid tulema appi ja panustama oma politseiametnike, piirivalvurite ning varjupaigaekspertidega ühiste keskuste töösse. Hotspotid eeldavad ka tõsiseltvõetavat IKT tuge, mis tagaks kõikide asjassepuutuvate andmebaaside süsteemse kasutuse isikute taustakontrolliks (Schengeni infosüsteem, viisainfosüsteem, EURODAC, INTERPOL jne). See kõik kokku vajab ohtralt ressurssi ning head juhtimist, ennekõike aga poliitilist tahet töötada ühise eesmärgi nimel.
3. Tooge Türgi lähemale.
Türgita jääb igasugune ELi tegevus hambutuks. Kreeka saared on vahetult Türgi ranniku läheduses, ülesõit on lihtne ning jagub teenusepakkujaid. Euroopa Liidul on hädasti vaja kokkulepet Türgiga, tagamaks tõsiselt võetav piirikontroll ning kiire väljasaatmine.
ELi saabujate arv ei asu vähenema enne kui Türgi intensiivistab meetmeid ranniku patrullimiseks ning õitseva inimkaubitsejate äri pärssimiseks. Euroopa Liit ühepoolselt ei saa täna rändevooge kontrollida, sest non-refoulement põhimõte tähendab sisuliselt seda, et kõik piirile saabujad tuleb vastu võtta. Siit ka põhjus, miks sisuliselt tegeletakse täna üksnes päästeoperatsioonidega.
Euroopa Liit on lubanud 3 miljardit eurot, mis hädavajalik põgenikelaagrite eluolu parandamiseks ning teisteks tegevusteks, mis seotud ligikaudu 2 miljoni põgenikuga, kes tänaseks Türgist varju otsinud. Samas ei ole küsimus sedavõrd rahas, kui pigem poliitilistes suhetes ning koormuse jagamises.
ELi-Türgi liitumisläbirääkimiste kiirendamine oleks üks viis saatmaks positiivset sõnumit pikemajaliste kavatsuste kohta. Ent veelgi kriitilsem on keskenduda lühiajalistele eesmärkidele. Võimalik viisavabadus Türgi kodanikele ning lubadus ümberasustamisprogrammi käivitamise kohta näib siinkohal optimaalne ja oodatav.
Need teemad on väga raskesti seeditavad mitmete liikmesriikide jaoks, ent läbimõeldud selgitustöö ning täiendavad julgeolekumeetmed aitaks avalikke hirme vähendada. USAl õnnestus laiendada viisavabadusprogrammi 9/11 järel edukalt mitmetele uutele riikidele. See käis koos tervikliku julgeolekupaketiga, mis kombineeris kokku uued IT-süsteemid, viisapoliitika reformi ning operatiivkoostöö kokkulepped kõikide programmi liikmetega. Brüsselil oleks tark võtta sarnane lähenemine kohe, sest küsimus pole üksnes Türgis, vaid laiemalt kogu naabruses.
4. Reformige sisenemispoliitikat.
Lihtne on teha deklaratsioone teemal, et sisejulgeoleku asutused peaksid tegema enam koostööd ning vahetama luureinfot. Tuleb samas mõista, et luureinfo ei ole kommipaberite vahetamine ning Euroopa on rahvusriikide liit. Seega ei saa Euroopas kunagi olema üht FBI-tüüpi asutust, vaid opereeritakse jätkuvalt 28 erineva agentuuriga. See seab omad piirangud nii luureinfo kogumisele kui vahetamisele.
Sisejulgeoleku asutuste jaoks on võitlus terrorismiga tihtipeale kui nõela otsimine heinakuhjast. Radikaale jagub, juhtnööre on palju, iga-aastaselt väljastatakse Euroopa Liidu liikmesriikide poolt enam kui 15 miljonit viisat ning kontrollitakse enam kui 500 miljonit piiriületajat.
Vaatamata korduvatele palvetele on seni suhteliselt vähe toimunud Brüsseli tasandil. Üle-Euroopalise sisenemis- ja väljumisregistri ning lennureisijate broneeringuinfo töötlemise arutelud on Euroopa Parlamendis jooksnud umbe. Varasemalt on Euroopa Komisjon leidnud poliitilistel kaalutlustel, et (antud hetkel) Euroopa ei vaja ei elektrooniliste reisiloa süsteemi (ESTA) ega terrorismi rahastamise jälgimise süsteemi (TFTP).
13/11 järel on aeg need positsioonid üle vaadata ning keskenduda sisutute deklaratsioonide asemel tegevustele, mis toiminud mujal. USA ja Austraalia kogemusele toetudes peaks Euroopa reformima tervikuna oma sisenemispoliitikat ning kombineerima senise riigipõhise riskihinnangu isikupõhisega. See uus poliitika peaks põhinema kolmel komponendil: elektroonilline eelkontroll enne sisenemist, keskne sisenemis- ja väljumiskontroll ning arusaadav sanktsioonisüsteem.
Võimalik, et paljudele tuleb uudiseks, et Euroopa ei oma täna keskset ülevaadet, kes siia sisenevad või kes siit lahkuvad. Piirikontroll piiripunktides toimub suuresti sarnaselt kui 100 aastat tagasi, kiire näost-näkku kontroll ning tempel passi. Lisandunud on mõned olulised andmebaasid, ent keskne sisenemis- ja väljumisregister Schengeni ala kohta puudub.
Taolise arvestuse puudumine on probleem sisejulgeoleku asutuste jaoks, sest pärsitud on võimekus tuvastada tuhandete välisvõitlejate liikumist, võtta meetmeid piiriülese kuritegevuse ning terrorismi ohjeldamiseks. Rääkimata sellest, et puudub selge arvestus nende inimeste üle, kes on sisenenud viisa alusel, ent jätnud seejärel ettenähtud ajal lahkumata (nn overstayers).
On hulgaliselt näiteid välisvõitlejatest, kes on segamatult suutnud liikuda Süürias asuvate väljaõppelaagrite ning Euroopa vahet. Olles kord sisenenud, on lihtne kaduda piirideta ala avarustusse, viia lõpule oma räpased projektid ning lahkuda, ilma, et keegi sind märkaks.
USA ning Austraalia on suutnud efektiivselt kasutada elektroonilist reisiloa süsteemi (ESTA), mis võimaldab viisavabadest riikidest tulevate sisenejate eelkontrolli. Üheskoos lennureisijate andmete töötlusega, viisainfosüsteemi, biomeetria kasutuse ning sisenemis- ja väljumisregistriga on suudetud seni vältida halvimat. Need meetmed on aidanud hoida kontrolli ning ennetada mitmeid rünnakuid. Sellega kaasnenud selge sanktsioonipoliitikaga (nt eluaegne sissesõidukeeld USAs) on ühtlasi aidanud vähendada ka migratsioonisüsteemi kuritarvitajate arvu.
Need ei ole Euroopa jaoks uued teemad. On aeg midagi ära teha.
Uku Särekanno, esindas 2007-2012 Eesti siseministeeriumit Brüsselis teemades, mis puudutasid migratsiooniküsimusi, politseikoostööd ning terrorismivastast võitlust.
(*) artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit.
Uku artiklid on alati asjalikud, aitäh. See küsimus läheb ilmselt natukene teemast mööda (ja on vist natukene rumal ka), kuid minu jaoks siiski arusaamatu. Kas keegi suudaks lihtsalt seletada, miks nii paljud põgenikud Europasse just paadiga tulevad kui see on palju ohtlikum ja ka oluliselt kallim kui lennupilet. Miks nad ei taotle viisat ja ei tule lennukiga? Lennuühendused toimivad ju…sihtriigid keelduvad neile viisasid väljastamast?
Nii ongi jah. Tullakse paadiga, sest tsiviliseeritud viisid ei ole enamasti võimalikud. See annab inimsmugeldajatele võimaluse. Lennukiga reisides kasutatakse palju ka võltsitud passe. Tegelikult on Türgil, kus tuleb hetkel suurim põgenikevool, Kreekaga ka maismaapiir. Kokku 125 km, millest suurem osa raskesti ületatav Evrose jõgi. Veidi üle 12 km on reaalset maismaapiiri, kuhu Kreeka ehitas paar aastat tagasi tara ette ja kus patrullivad politsei ja piirivalve.
Tänud Uku meile jälle kirjutamast. Õiged ettepanekud.
Häda on selles, et isegi neid, mis pole ju midagi radikaalset ja üleloomulikku, on EL riikidel raske ellu viia. Hotspot’d tuleks muidugi kohe käivitada aga reaalselt läheb nende rajamisele veel kuid ja isegi siis ei kata planeeritud kohad vähemalt Kreekas tänast pea igapäevast 7000 uue pagulase voogu. Frontex küsis riikidelt oktoobris hotspot’sse 775 ametnikku – passe kontrollima, taustakontrolli tegema, sõrmejälgi võtma, tõlkima – tänaseks on riigi andnud lubadusi saata 420 ametnikku, kohale on neist jõudnud veidi üle 160.
Türgile lähenemine on hädavajalik aga samas riskantne strateegia, eriti Merkelile. Seda vaatamata võrdlemisi edukale pühapäevasele kohtumisele, kus nagu lepiti põhimõtetes kokku. Türgil on aga oma agenda ja Erdogani suudab Euroopa suunata umbes samapalju kui Putinit. Kui on vaja läheb ta teises suunas ja EL liidrid kaotavad hulga poliitilist kapitali. Tippkohtumisele Erdogan ei suvatsenud kohale tulla …
Euroopa Liit on rahvusriikide ühendus, igalühel oma valitsus, parlament, julgeolekuasutused ja valijad. Kriisi tingimustes on see mehhanism paratamatult väga kohmakas, iga ettepaneku ellurakendamine nõuab aega ning tahet. Liikmesriikidele on nüüd sisuliselt antud 3-4 kuud hingetõmbe aega, sest meri on tormine ning tulijate arv läheb sessoonselt korraks alla. Kui kevadeks ei ole koostöö Türgiga paranenud ning hot-spotid paigas, on väga suur tõenäosus, et kordub sama, mis sel aastal.
Mis puutub Tõnise kommentaari, siis jah, väga märkimisväärne osa Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibijatest on siia tulnud viisa või elamisloaga. Ehk siis saabutud on täiesti seaduslikult, ent jäädud seejärel üle ettenähtud aja. Varasematel aastatel on FRONTEX hinnanud, et kõikidest ebaseaduslikest viibijatest moodustavad overstayerid pea 50%. Keskne arvestus aga Euroopas puudub sisenemiste- ja väljumiste kohta, seega statistika on suuresti hinnanguline.
Schengeni viisat on Lähis-Ida või Aafrika riikide kodanikel keerukas saada ning keeldumisprotsent on väga kõrge. Schengeni viisa on mõeldud lühiajalisteks turismi või ärireisideks, selle alla aga ei mahu soov tulla varjupaik taotlema. Seega ELi viisapoliitika (nagu ka nt USAs, Austraalias, Jaapanis ja mujal) hoiab suure osa varjupaigataotlejatest tagasi ning sunnib nad sisuliselt paatidesse.
Head alternatiivi sellele ei ole, sest konsulaatide uste pärani lahti löömine kõikidele soovijatele ei oleks lihtsalt mõeldav (Euroopa ei kannaks seda välja). Oleme varasemalt poliitika.guru veebilehel neid teemasid ka lahanud. Minu hinnangul on kõige parem valik see, et suurendatakse ümberasustamiskohtade arvu Euroopa poolt ning vormistataks ELi riikide poolt väljavalitutele viisad humanitaarsetel kaalutlustel. Ja seda kõike tehtaks tervikliku kokkuleppena, kus Türgi paralleelselt võtaks kohustuse kontrollida oma rannikut ega laseks põgenike paate avamerele. Nii saaks ühelt poolt vood kontrolli alla ning aidataks ka kõige haavatavamaid.
Jutt sellest, et EL peaks ise tõmbama oma merepiiril bloki ette paatidele ei ole mõeldav. See tähendaks nende inimeste surma saatmist, sest me surume nad tagasi avamerel. Ratsionaalne oleks valik, kus Türgiga koostöös blokeeritakse paatide pääs avamerele vahetult ranniku lähedal ning surutakse seega tulijad randa tagasi. Ja see peaks käima siis koos lubadusega, et EL asustab miski osa kaitse vajavatest inimestest vabatahtlikult enda territooriumile ning lisarahastab Türgi terriotooriumil olevaid laagreid. Selge on see, et Türgi, Jordaania ja Liibanoni kanda jääb lähiaastatel kogu Süüria kriisi põhiraskus.
Ma ei saa aru, kui Saksama ise on lasknud olukorral(paisuv illegaalne ränne) kujuneda ning lahtiste uste signaalidega veelgi hoogu lisanud, siis miks räägib Särenkanno, et Saksamaa päästis kontinendi väärikuse. Selles loogikas on augud sees. Oletame, et põgenike voolu euroopasse oleks püütud jõuga takistada, mis oleks ilmselt varem või hiljem toonud kaasa ka inimohvreid. Ent see oleks saatnud uutele tulijatele vähemalt signaali, mitte tulla. Aga aususe huvides peaksime siis ka küsima, kui palju inimohvreid on tekitanud “avatud uste” poliitika, millest rahvaste ränne vaid hoogu juurde sai. Kui palju rohkem inimesi on hukkunud seetõttu merd ületades või raskel maismaatekonnal? Kui palju inimesi hukkub pagulasrände tagajärjel euroopas kasvava kuritegevuse pärast? Võibolla on praegune poliitika ohvrite rohkem mitte väärikaks nimetatust?
Euroopa “väärika näo” säilitamine on väga kahepalgeline.
Väärikuse oleks pidanud päästma juba ammu enne kui illegaalne inimkaubandus üle pea kasvas. oleks pidand selle otsustavalt välja juurima. koheselt alustama läbirääkimisi türgi ja teiste transiitriikidega, andma neile majanduslikku abi, et tõelistele pagulastele(mitte õnneotsijaile) loodaks võimalused inimväärseks eluks ja tööks võimalikult kodu lähedal.
Lisaks väispiiride kontrolli alla võtmine. sisse lastakse ainult kontrollitud taustaga inimesi.
Ma ei saa aru poliitanalüütikute moraalikoodeksist, kes räägivad pagulaste aitamisest ja euroopa väärikusest, unustades küsida, milline on parim abi sõjapõgenikele. Vbl oleks parim abi, kui juba ammu oleks Süürias sõjaliselt sekkutud? Miks me eeldame, et kodust pagevad inimesed ei taha koju tagasi või vähemalt jääda paikseks võimalikult lähedal oma kodule, misk me eeldame, et nad kõige rohkem Euroopasse tahavad elama tulla? Kui eestlased põgenesid punaokupatsiooni eest, siis lootsid ilmselt kõik, et nad saavad siiski koju tagasi pöörduda. Miks see aspekt ei tule tänaste pagulaste puhul üldse teemaks?
Ei vaidle vastu, et kahepalgelisust on selle teema juures tõepoolest palju. Millest aga väide, et Saksamaa päästis kontinendi väärikuse? Kui vaadata üldpilti, siis Berliin hoidis Dublini üleandmiste peatamisega ära suure humanitaarkatastroofi Lääne-Balkanil. Sellega võttis Saksmaa kanda kriisi põhiraskuse, lubas abivajajad ära majutada ning päästis Euroopa näo. Alternatiiv olnuks olukord, kus aiad lükatakse keset Euroopat püsti, koridori ei ole ning sajad tuhanded asuvad vere hinnaga läbi pressima. Pinged Lääne-Balkani riikide vahel oleks märkimisväärselt eskaleerunud, võimalik, et EList oleks pudenenud välja ka mõned liikmed.
Tänu Merkelile saab hetkel veel siiski rääkida, et Euroopa Liit seisab oma väärtuste eest. Vaatamata erinevatele koormuse jagamise skeemidele on selge, et enamik tänaseks saabujatest jääb Saksamaale. Kui te küsite ESTPOL1 missioonil osalejatelt tulijate profiili kohta, siis nad kinnitavad, et pea pooled Sloveenia saabujad on naised lastega, tõenäoliselt Süüria päritolu. Ehk inimesed, kes vajavad kaitset ja abi. Jätta nad Lääne-Balkanile külmuma ja nälgima, ei ole tõsiselt võetav valik Euroopale. Saksamaa võtab siinkohal kanda põhiraskuse, sest vaatamata erinevatele ümberjagamisskeemidele jääb enamik inimesi just sinna.
Tuleb mõista, et kriis arenes sedavõrd kiiresti, et augustis puudusid head alternatiivid Dublini peatamisele. Paralleelselt tuli tegeleda tulekahju kustutamisega Euroopas ning voogude kontrolli alla saamisega välispiiril. Pool miljonit tulijat oli augusti lõpuks juba ELis kohal ning nendega tuli midagi teha. Hotspotid puudusid, kõik liikusid edasi, pinged kasvasid ning puudus tõsiselt võetav väljavaade kedagi tagasi saata. Türgi rannikul oli kontroll lahkujate üle väga lünklik.
Ideaalis võinuks olukord lahendamine toimuda viisil, et paralleelselt toimub Dublini peatamine (juba tulnute osas lahenduse leidmiseks), Türgi paneb rannikule bloki ette, Kreekas käivitatakse hotspotid ning EL alustab suuremahulise ümberasustamisprogrammiga Türgist. Neid mõtteid on aga lihtne visata paberile, reaalsus on midagi muud. Euroopa otsustusprotsess on kohmakas, reeglina reaktiivne ning antud teema lahendamine sõltub väga suuresti kolmandate riikide tahtest (loe Türgi). Lootust siiski on, ent järgmine aasta ei tule kindlasti lihtne.
Süüria kodusõjast kirjutas väga põhjalikult Tõnis Leht poliitika.guru lehel. Konflikti lõpetamine oleks loomulikult see, kuhu rahvusvaheline kogukond peaks asetama oma põhiraskuse. Ei tasu aga luua illusioone, et siin oleks lihtsaid ja kiireid lahendusi. Vt näiteks http://www.economist.com/news/united-states/21679189-attacks-paris-have-not-changed-barack-obamas-course-syria-little-could