Nüüd jätkab aga meie toimetaja Andreas Kaju pikemalt. Lühendatult ja toimetatult ilmus see lugu 20. aprilli Postimehes.
Hea analüütiku ja varasema tööandja olulise kõneisikuna tuntud Ruta Arumäe võttis oma 4 kuu pikkuseks jäänud karjääri peaministri majandusnõunikuna kokku mustades toonides: Eesti riik on kinni vanades dogmades, pidades sealjuures silmas suhteliselt rangeid eelarve planeerimise põhimõtteid (sealhulgas tõenäoliselt tasakaalu) ja seda, et temalt nõu ei küsitud (tõenäoliselt kütuseaktsiisi tõstmise küsimuses). Sõltumata sellest, kas see oli nüüd poliitiline rünnak kütuseaktsiisi tõusu vastu või avalikus sektoris ja poliitikas pettumine, tahan omalt poolt pöörata tähelepanu poliitiku ja tema nõuniku suhtele poliitikas.
Ärgem peatugem pikalt personaalküsimusel.Esiteks on selge,et nelja kuuga Stenbocki maja väikeses kabinetis ei avane mitte avar vaade Eesti avalikule haldusele, vaid parimal juhul kümmekonnale inimesele, kellega iga päev koos töötatakse. Pealegi möödus suur osa neljast kuust Arumäe enda sõnul konverentside karussellis.
Teiseks on igale poliitikat tundvale inimesele selge, et poliitikat ei juhi mitte Exceli tabel, vaid poliitilised huvid.
Kolmandaks, makroanalüütikuid töötab peaministri ja valitsuse heaks muidugi kümneid – Rahandusministeeriumis ja Eesti Pangas – ja neil on oma institutsionaalne ja kaalukas roll poliitikakujundamise protsessis, iseäranis selles osas, mis puudutab eelarvepoliitikat. Vaevalt tuleb kellelegi üllatusena, et väga kvaliteetseid makroanalüüse toodavad ka kommertspangad, kes neid riigi ja avalikkusega lahkesti jagavad. Peaministri institutsioon poliitikat ei kujunda.
Neljandaks, ja parafraseerin oma sõnumi mõõdukamaks muutmiseks tuntud tehnoloogiainvestori Ben Horowitzi mõtet: üks hea juhtimise nurgakivi on personalipoliitika. Tippjuhi meeskonnas tohi olla kohta nõmedikele, paabulindudele ega vingujatele (no jerks, no peacocks, no whiners). Kui neljakuine valimiseelne sprint riigi tippjuhi meeskonnas päädib avaliku laupkokkupõrkega üleriigilises meedias, siis see on personalipoliitiline läbikukkumine. Ometi on kõnealuses juhtumis piisavalt ainest, et mõelda nõuniku ja tipp-poliitiku rolli ning suhte üle, kuigi mul on reservatsioone selles osas, kui palju see tõesti avalikku tähelepanu väärib, mõneti ka edaspidi esitatud põhjustel.
Kui ma 11 aastat ja mõned kuud tagasi peaminister Juhan Partsi nõunikuna tööle asusin, sain endale Stenbockis kabineti, kus enne mind töötas Madis Müller, tänane Eesti Panga asepresident. Hunnik Mülleri tööalaseid rohelisi kaustu ootas mind veel riiulis, kuigi valitsuse vahetusest oli tolleks hetkeks möödas juba kolmveerand aastat. Uueks majandusnõunikuks Mülleri asemel oli saanud Ülo Kaasik – täna on ka tema Eesti Panga asepresident. Pärast Ülot on hilisemate peaministrite majandusnõunikeks olnud nii Kalev Kukk (kui liberaalsel erakonnal peaks olema üks väljapaistev majanduspoliitika nõunik, siis võiks see olla just Kukk, kes küll lisaks austria koolkonna ja von Misese Eestisse tõlkivale importimisele on aidatnud ka esimese “hooliva konservatiivi”, endise saksa rahandusministri Ludwig Erhardi eesti lugejale kättesaadavaks teha) kui ka endine Rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan, kes täna on Euroopa digivolinik Ansipi kabinetis nõunik. Peale Ülo tunnen teisi pinnapealselt, ent julgen nende kolleegide ja ühiste tuttavate toel öelda, et lihtne isiksus ei ole neist ükski. Ometi mahtusid nad enda ametisoleku ajal Eesti majandust külastanud kriiside ja väljakutsete kiuste oma poliitiliste ülemuste, tihti keerulisemategi isiksuste kõrvale ära ja mängisid poliitikakujundamise lõppstaadiumis olulist rolli. Selle tegi võimalikuks peaministri nõuniku rolli olemuse täpne tabamine.
Eesti peaminister – läbirääkija
On ammu teada, et poliitikasse sattunud ja varasema juhtimiskogemusega inimesed on üllatunud Eesti peaministri tegelike võimureviiride piiratuse osas. Peaministri ja seeläbi tema nõunike meeskonna rolli Eesti poliitika kujundamises tasub vaadata läbi vabariigi valitsuse seaduse antud raamide.
Eesti peaminister juhib koosolekuid, kus arutatakse poliitilisi küsimusi (kõik küsimused, mida valitsus arutab, on poliitilised), konkreetsete õigusaktide lõplikke kavandeid avatud ja stenografeeritaval valitsuse istungil või strateegilist laadi või konfliktseid poliitilisi küsimus kinnisel ning piiratud juurdepääsuga kabinetiistungil (ideaalis peaks seal osalema vaid ministrid ja hädavajalik personal). Koos valitsuse istungi juhatamisega (sõna andmine ministritele küsimustes, mille nood ise on valitsuse päevakorda toonud) on peaministri roll oluline selle päevakorra kinnitamisel päev varem. Sisuliselt on peaministril võimalik blokeerida ebameeldiva/ebaüpse teema avaliku istungi päevakorda võtmine. See on peaministri igapäevase formaalse võimu ulatus.
Lisaks haldab peaminister ettevõtte personalijuhi kombel ministrite puhkuseplaani ja asendamiskorda. Rangelt võttes: peaminister ei kujunda poliitikat ega tee seda ka tema nõunikud. Kuigi ka ministeeriumites on administratiivülesanded selgelt kantslerite peal – mille selgemat seadustamist taotleb ka värske koalitsioonileping – siis ei pääse täna minister suuri kohustusi puudutavate lepingute ja hangetega jändamisest ja allkirjaga poliitilise vastutuse võtmise eest küsimustes, mille tehnilistest üksikasjadest tal aimugi pole. Peaminister on laias laastus sedalaadi koormast vaba.
Peaministri formaalse rolli piiratus annab talle võimaluse olla täielikult poliitik ja sisustada oma roll seadusega antud piirides ise. Eesti koalitsioonivalitsuste kogemuse kontekstis võib öelda, et hea peaminister on ennekõike võimekas läbirääkija. Peaministri töö tulemuslikkusest annab ennekõike tunnistust valitsuse võtmepoliitikate saatmine eelnõudena parlamenti, mis eeldab ministeeriumitevaheliste konfliktide taiplikku juhtimist ja haldamist eelnõude kooskõlastusfaasis, enne valitsuse istungit.
Sama tähtis on vältida valitsuse poliitikaga ja ennekõike oma erakonna poliitika ja ideoloogiaga mittekattuvate poliitikatega tegelemist. Praktikas tähendab see, et ebasoovitavaid teemasid ei lasta päevakorda (samas lauses valitsust laiali saatmata). Kindlasti on see tegevusliin meie peaministrite poolt olnud ajalooliselt alaväärtustatud, mis teistpidi mõõdetuna on lisaks poliitiliselt ebasoovitavate debattide tekkimisele väljendatav ka lihtsalt kasvavas mikromanageerivas õigusloomes, millele on tähelepanu juhtinud teiste seas ka uus õiguskantsler Ülle Madise. Konkreetne üleskutse peaministritele võiks olla kehtestada oma valitsuses põhimõte, et konkreetset eelnõu ei võeta päevakorda, kui see pole valitsuse selge poliitiline prioriteet ega hädavajalik inimeste igapäevaelu seisukohast.
Nõunik on poliitiliste kokkulepete jõustaja
Kui me lepime tõdemusega, et Eesti poliitilises kultuuris ja õiguses on peaministri rolli juhtida valitsuse koosolekuid ning luua valitsuse koosseisus sobiv õhkkond ja koostöö kokkulepitud poliitikate elluviimiseks, siis peaministri nõunikud peavad aitama seda saavutada. See tähendab ideaalses maailmas võtmerolli ministeeriumitevaheliste ning -üleste hõõrumiste eos märkamisel ja kontrolli alla võtmisel, ministeeriumitesiseste teemade tõstmisel oma ülemuse tähelepanu alla, kui need vajavad sekkumist. See tähendab järelevalvet koalitsioonileppes oma valdkonna poliitikate elluviimise üle, dialoogi oma pädevusala täitevvõimu poliitiliste juhtidega, et poliitilist agendat paratamatust haldusaparaadi inertsist sündivale muule õigusloomele ja tegevusele peale ning asemele suruda.
Valdkonnanõuniku ülesanne on oma teadmisi ja kogemust arvestades ära tunda, kas ministeeriumid ja muud täitevvõimu asutused peegeldavad selle valitsuse poliitilist tahet ning lahknevused korrigeerida. Kui valitsuse koostöövõime on hea, siis on nõuniku käsutuses tööriistu palju: regulaarsed koordinatsioonikoosolekud ministeeriumite nõunike, erakondlike juhatuste ja eestseisustega, kollegiaalne otsekontakt ja mitteformaalne suhtlus jne. Arvestades asjaolu, et võtmeministrite päevakava on aastaringselt 90% ulatuses planeeritud veerandtunnise täpsusega, sealhulgas kuni kolmandiku ulatuses viibimise autos, lennukis, “majast väljas”, siis on tegelik peaministri ja valitsuse poliitilise tahte jõustamisülesanne peaministri ja ministeeriumite ning oluliste ühiskondlike mõjugruppide vahel seisvate nõunike õlgadel. Peaministrit selliselt esindavad nõunikud esindavad teda ja seeläbi kujundavad ka arvamust oma ülemusest ja tema mainet.
Eelnevast võib jääda mulje, et nõunik ei peaks nõustama mitte niiväga peaministrit kui kõiki teisi. Siiski toimib see kanal ka teistpidi. Peaministri formaalse võimu – sealhulgas valitsuse päevakorra kehtestamine – otsused sõltuvad suuresti just nõunike töö kvaliteedist. Meenutades taas asjaolu, et valitsuspoliitiku aeg on peaaegu kogu ulatuses planeeritud, peavad kõik otsused olema ettevalmistatud, läbiloetud ja valitsuse poliitikaga kokkulangevad, toetudes nõunike panusele.
Võtame või valitsuse ja kabineti iganädalased istungid, mis sisaldavad keskmiselt paarkümmend punkti paarisaja lehekülje materjalidega (eelnõud, seletuskirjad, taustabriifingud, kabinetimemorandumid). Sellele lisanduvad kohtumised, kuhu endast lugupidav poliitik ei lähe teadmata, mis on valdkonna põhilised probleemid, mida tema käest täenäoliselt küsitakse või milliseid ettepanekuid tehakse ning millises ulatuses on tema võimuses esitatavaid probleeme lahendada, millised on võimalikud alternatiivid, palju need maksavad ja kelle panusest sõltuvad. Meenutame taas, et peaaegu mitte ühegi probleemi lahendamine ei ole peaministri enda kätes, vaid inimeste ja organisatsioonide kätes, kelle üle Eesti õigusruumis puudub peaministril “käsuõigus”.
Iga nõunik on poliitiline, sest iga poliitiku otsus on poliitiline ja ta vastutab selle eest poliitiliselt. Sestap on ka hea nõuniku töö poliitiliselt tark. Teisisõnu, nõuniku suutlikkus anda poliitilisele ülemusele head nõu (ehk tehniliselt ja sisuliselt ettevalmistades kvaliteetset otsust teha ühte, teist või kolmandat) eeldab poliitilise reaalsuse mõistmist, olulise eristamist ebaolulisusest, enda ja oma ülemuse vastutuse vahekorra tajumist – soovitus või julgustus viia üks sammas mingist kohast teise ei maksa nõunikule midagi, aga poliitikule võib see tähendada poliitilist apokalüpsist. See eeldab taktitunnet, pädevust ja, Ben Horowitzi seekord läbi positiivsete joonte kanaldades, empaatilisust, enda isiku mahasurumist ja optimismi, sest 24-tunnise massimeedia ajastul juhitakse riiki kriisist kriisi.
Kindlasti võib siinsele käsitlusele vastu vaielda, sest see lähtub ennekõike poliitilise võimu säilitamise ja pideva konsolideerimise alusvajadusest. Peaministri roll on läbi rääkida ja koordineerida valitsuse tööd selliselt, et selle poliitilise programmi elluviimine oleks tagatud ning seeläbi säilitada oma poliitilise üksuse võimu. Tema nõunike roll on teda selles toetada.
Uues valitsuses, mis sisepingete tõttu ähvardab juba esimesse tõkkesse sisse joosta, on horisontaalse koostöö loomine ja võimaldamine selle poliitiliste huvide realiseerimiseks eriti tähtis. Valitsusliidu lepe on ses osas muuseas osutunud prohvetlikuks – seal on riigireformi peatükis seatud eesmärgiks suurendada koostööd ministeeriumite vahel ja suurendada peaministri rolli koostööprobleemide lahendamisel. Personaliotsustel on siin tähtis roll. Paabulinnud, nõmedikud ja vingujad sellesse rolli ei sobi. Ei sobi poliitikuteks ega ka nende nõunikeks.
Poliitiliste nõunikena on aga edukalt kunagi hakkama saanud ühtviisi tänased Reformierakonna ja Keskerakonna liidrid Taavi Rõivas ja Kadri Simson, tooride ja leibroristide liidrid David Cameron ja Ed Miliband jne.
—-
Ääremärkusi:
- No peacocks, no jerks, no whiners ei jäänud ainult Ben Horowitzi personalipoliitika motoks (mina lugesin seda tema juhtimisraamatust The Hard Thing About The Hard Things – osta saab nt siit: http://www.amazon.com/The-Hard-Thing-About-Things-ebook/dp/B00DQ845EA )
Lisaks võtsid selle endale motoks USA rahandusminister Tim Geithner, kelle autobiograafiast ma selle kohta esimest korda kuulasin (Stress Test: Reflections On The Financial Crisis, audioraamatuna, mille ta on ise sisse lugenud, saadaval www.audible.com ) ja president Obama, kes kasutas seda naljana oma teise ametiaja personalivalikute ilmestamiseks http://www.ft.com/intl/cms/s/0/5307c7ba-5b57-11e2-9d4c-00144feab49a.html#axzz3XmolQGC0
- poliitiliste nõunike rollist – kellest mõned on meediale orienteeritud, teised poliitikafriigid, kolmandad pigem infokanalid erakonna ja poliitiku vahel – on lühike ja ülevaatlik lugu ilmunud BBC poliitika korrespondendilt: http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/7999306.stm
- Lõpetuseks – nõunike vastuolulisest rollist ja vajadusest endale seetõttu hoolega sobivat meeskonda valida räägib briti tippsatiir The Thick of It, Peter Capaldiga peaosas, kus tema rolliks on mängida Alastair Campbelli (Blairi ihunõunik) tegelaskujul baseeruvat ropendavat, agressiivset ja nihilistlikku spinnimasinat. Jooksis üksvahe ka ETVs: https://www.youtube.com/channel/UC4q2Q_R9p20_9JqNZ89LYOQ
