Tsunami tähendab jaapani keeles sadamalainet. Lainet, mis saabub kogu moodsa tehnoloogia ja teadmise kiuste alati üllatusena. Eesti ELi Nõukogu eesistumiseni on täna jäänud veidi alla 240 päeva ning ohutase poliitiliseks tsunamiks Euroopas on maksimaalne. Küsimus on üksnes selles, et millal täpselt ning kas turvalisena näiv sadam peab vastu.
See on ka põhjus, miks parimad eksperdid ning läbirääkijad tuleb panna välja Brüsselis, Tallinnas ja mujal. Prestiiž oleks olnud primaarne 10. aastat tagasi, mil pakuti meile ELi Nõukogu eesistumist esimest korda. Täna tuleb võidelda kogu Euroopa Liidu hinges püsimise eest, vastasel juhul saame peksa nii majanduslikult kui julgeolekupoliitiliselt.
Esimene laine – BREXIT
Suurbritannia peaminister Theresa May on teatanud avalikult, et kavatseb esitada Euroopa Liidust lahkumise avalduse märtsis 2017, ehk vahetult enne meie eesistumist. Kohtuvaidlused ning parlamendi kaasamine võivad lükata selle avangu ka otsejoones Eesti eesistumisse.
May ei tee saladust, et väljumine saab olema raske. Tooripartei häälekamad liikmed on soovitanud stsenaariumit, mille kohaselt peaks UK koheselt peale avalduse esitamist deklareerima, et ei ole Euroopa Liidu liige. Hakkama seejärel ilma pikema jututa muutma siseriiklikult reegleid, mis ebamugavad ning jätma paika senise kaubandussüsteemi Euroopa Liiduga. Ehk siis viskama ühepoolselt prügikasti kõik ebamugavad kohustused ning jätma kehtima üksnes selle, mis teenib saareriigi huve.
Kogu lahkumisläbirääkimiste raskuskese asetub kahele küsimusele. Esiteks, kas ELi siseturu aluseks loetavast neljast vabadusest on isikute liikumisvabadus võimalik prügikasti visata? Teiseks, kui palju ikkagi peab UK tulevase suhte eest maksma? Eesti on neis vaidlustes juba ette kaotanud ning kaotab veel, seda nii UK valulisest lahkumisest kui ka sellest, et ELi aluspõhimõtteid asutakse selle protsessi käigus õõnestama.
Lisaks sellele saab kaotus olema ka rahaline. Ülevaatamisele läheb kogu senine ELi eelarve, sest UK lahkumisavaldus tähendab teoorias seda, et nad lahkuvad enne käesoleva finantsperspektiivi lõppu. Seda suppi peab hakkama hulpima eesistuja Eesti, sest lahendus tuleb leida kohe.
Theresa May reisib mööda Euroopa Liitu ringi ning teda toetab üks maailma võimekamaid diplomaatilisi teenistusi. Ettevalmistused eelseisvaks lahinguks on täies hoos. Ei ole juhuslik ka asjaolu, et UK kaitseminister Michael Fallon lubas järgmise aasta kevadel lähetada Eestisse NATO idasuuna kindlustamiseks 800 sõdurit, tankid ning droonid.
Ülemöödunud nädalal võis lugeda POLITICOst pea neljal lehel Cameroni nõuniku Daniel Korski arvamuslugu sellest, mis viis Brexitini. Avalikkusele suunatud sõnum oli selge, kõiges on süüdi Euroopa mandariinid ja euroametnikud, kes põikpäiselt keeldusid revideerimast vaba liikumise põhimõtet. Seda vastupidiselt omaendi kodanike ootustele, kes sooviks selle vabaduse osas piiranguid.
Seda sõnumit võimendatakse tahtlikult. Teema on ebamugav nii Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Taanis kui mujal. UK diplomaatia rõhub sellele, et teema üles kiskumine valimisdebattides sunnib peavoolu parteisid jõudma järeldusele, et inimeste vaba liikumine pole siseturu toimimise seisukohalt primaarne ning kompromissid on põhjendatud. Lisaks muidugi jutt sellest, et UK on suur turg ning Euroopa majandus saab löögi.
Sõltumata UK valitavast strateegiast on Euroopa Liitu allesjäävad 27 liikmesriiki sunnitud otsustama vastumeetmed (vt http://bruegel.org/2016/10/beyond-hard-soft-and-no-brexit/). See on teema, mis lendab pauguga Eesti eesistumisse. Leiame end eesistujariigina olukorrast, kus oleme sunnitud vähem või rohkem koordineerima karistusaktsiooni oma ühe lähima partneri vastu.
Kui siinkohal üldse midagi valitsusele soovitada, siis distantseerumist ohutumasse kaugusse. Teha kohe täna teha selgeks, et eesistuja ei soovi endale nende läbirääkimiste põhiraskust. Toetada joont, kus lahkumisläbirääkimised jääks Euroopa Komisjoni vedada ning uue suhtemudeli poliitilise raamistiku välja pakkumine riigipeade tasemele Ülemkogu eesistuja Tuski juhtimisel. Poolte valimisest pääsu ei ole.
Teine laine – julgeolekukriis
Vene agressioon Ukrainas on president Ilvese sõnul suurim hoop Euroopa senisele julgeolekuarhitektuurile. 1975 aastal Helsinki konverentsi lõppakt, mille kohaselt allakirjutanud jõuga riigipiire ei muuda, on visatud kõrvale. Tänane status quo on külmutatud konflikt Ukrainas, üha enam ettearvamatult käituv Venemaa ning hammas hamba vastu relvastumine mõlemal pool piire.
Idanaabri eesmärk on lõhkuda NATO, nõrgestada Euroopa Liitu ning taastada nõukogude aegne mõjutsoon. Lääneriikide taluvuse piire ning võimekust kombatakse Arktikast Süüriani. Iskanderid Kaliningradis, pommitamine Aleppos, koostöö tihendamine Türgiga.
Agressioonile Ukrainas on Euroopa Liit seni reageerinud ühtsena, püüdes isoleerida Venemaa rahvusvaheliselt areenilt ning kehtestada sanktsioonid. See sisuliselt oli ka üks peamiseid põhjuseid, miks Putin üleüldse võttis vaevaks lääneriikidega Ukrainast rääkida ning Minskisse sõita.
Seni on Minski kokkulepete puudulike täitmine tähendanud sanktsioonide pikendamist pikema aruteluta. See ei pruugi nii aga jääda. Ühtse tugeva joone hoidmine Venemaa suunal on Brexiti tingimuste muutumas keerukamaks. Putini jaga ja valitse poliitika on tavapäraste sponsorite kõrval ebamugavalt nihelema pannud mitmed Ida-Euroopa pealinnad (eriti mõned Visegradi riigid). Ühtse poliitika hoidmisele ei aita kaasa ka üha teravamaks kiskuvad suhted senist jõulist Vene suunda toetava Poola ning Lääne-Euroopa riikide vahel.
Muutumas on ka suhtumine kaitsekoostöösse. USAs toimuvatel presidendivalimistel on üks kandidaatidest piltlikult seadnud NATO ühiskaitse klausli sõltuvusse rahalistest sissemaksetest. Andes seeläbi mõista väga vahetult, et Euroopa peab ise oma kaitsmise eest hoolt kandma. Varasema Euroopa kaitseühenduse Lääne-Euroopa Liidu (WEU) põrumine Jugoslaavia kriisi lahendamisel, on aga kõike muud kui julgustav.
Ja sarnased hääled kostuvad võimsamalt ka Euroopast. Prantsusmaa peaminister Valls teatas oma programmilises kõnes, et mitmed Euroopa riigid peaks tõsiselt mõtlema, kas üksnes lootmine ameeriklastele on mõistlik. Vallsi sõnul ei ole varju, mis kaitseks mõningaid Euroopa riike igasuguse välise mõju eest. Samuti on harukordselt lühinägelik arusaam, et konfliktid Lähis-Idas ei puuduta meid ning Aafrikal pole seost Euroopaga.
Sõnum vastu Prantsusmaa presidendivalimisi on seega selge, on aeg vaadata asju tervikuna. Kui tahate midagi, siis peate olema valmis andma vastu mujal – migratsioonis, sõjalistes hangetes, meie muredes Aafrika suunal jne. Ühises liidus on mured ja vastutus jagatud. Keeldudes solidaarsusest pole põhjust oodata midagi vastu.
Eesti kui ELi Nõukogu eesistuja ülesandeks on sel hapral jääl käies püüda säilitada arusaam, et NATO on julgeoleku tagamisel alus ning kõik, mis ehitatakse Euroopa Liidu lipu all saab seda üksnes toestada, mitte mingil juhul asendada. Tuleb hoida Türgi lähedal, idapiiril toimuv pildil ning sanktsioonid jõus seniks, kuni näha käega katsutavaid tulemusi Minski kokkulepete rakendamise osas.
Must stsenaarium oleks see, et ameeriklased otsustavad oma rolli Euroopa kaitsmisel märkimisväärselt taandada, Türgi pöörab selja ning tühimiku lappimiseks napib Euroopal poliitilist tahet. Ja mis kõige hullem, et senine ühiste väärtuste kaitsmisel põhinev julgeoleku tagamine asendub lihtlabase reaalpoliitikaga.
Kolmas laine –majanduskriis
ELi SKP jõudis alles 2015 a. lõpuks samale tasemele kui enne suurt majandus- ja finantskriisi. Sisuliselt on kaotatud terve kümnend, inimesed on jäänud vaesemaks ning majanduskasv on nõrkadel alustel. Tööpuudus Euroopa Liidu lõunapoolsetes riikides on püsinud pikemat aega äärmiselt kõrgel, noorte seas pea 30% ringis. Eurotsooni riikide võlakoormus on endiselt ohtlikult kõrge.
Vastuseis kärpepoliitikale kasvab ning selle ilmekaks näiteks on detsembris Itaalias toimuv referendum. Sisuliselt hääletatakse ühe suurima euroriigi, kel ühtlasi üks raskemaid võlakoormaid (132.7% SKPst), riigireformi üle. Peaminister Renzi kukkumine ning koomik Beppe Grillo Viie Tähe liikumise võimule tulek tähendaks Eesti eesistumise hetkeks korralikku paanikahoogu. Kui sellele lisandub veel mõne suurema panga raskustesse sattumine, on tulemuseks mürgine kokteil, kus eurotsooni tulevik taas küsimärgi all.
Eurotsooni majandus on stabiliseerinud peaasjalikult tänu Euroopa Keskpanga valmisolekule osta kokku kaosesse langevate liikmesriikide võlakirju ning seeläbi turud maha rahustada. Ühtlasi on püütud ohtra rahatrüki ning madalate intressimäärade abil hoida eurotsooni majandust kasvamas. Kasv on aga kõigele vaatamata niru ning sisemiste vastuolude tõttu on uppumas kõik suuremad ideed ja algatused, millega loodeti puhuda sisse uut hingamist närbuvale majandusele.
Vabakaubanduslepingute sõlmimisel on hoog raugenud ning ka siseturu edendamisel on võetud vastu suurriikide valimisi väga protektsionistlik hoiak (näiteks teenuste vaba liikumise osas). Lepe USAga on jõudmas tupikusse ning ka Kanadaga ei ole veel seiklused lõppenud. Hollandi peaminister Rutte on valmistamas ette kolleege halbadeks uudisteks EL-Ukraina assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise teemal.
Eksperdid leiavad, et uut mastaapset kriisi eurotsoon enam vastu ei peaks. Vajalik on kapitaalremont ning kriisiks valmistumine kohe täna, sest uue kriisi saabumine on üksnes aja küsimus. Soovitav Euroopa Majandus- ja Rahandusühenduse (EMU) uuendamine hõlmaks endas aga mitmeid ebapopulaarseid tegemisi. Selleks kõigeks napib poliitilist tahet ning avalikku toetust.
Kapitaalremont tähendaks avaliku sektori kärpeid ning struktuurseid reforme (peaasjalikult tööturu paindlikumaks muutmist ning heaoluriigi kulude kärpimist). Eestile ebamugavalt ka solidaarsusgarantiide suurendamist, kuna tänane ESF/EFSF ning pakutud SRF pole piisavad uute suurte kriiside tingimustes. See tähendaks ka uut ning paindlikumat lähenemist konvergentsikriteeriumitele. Eelkõige just ülemäärase eelarvedefitsiidi küsimuses, kus kriitikud leiavad, et jäik kinni hoidmine 3% eelarvedefitsiidi nõudest on põhjendamatu ning tapab majanduskasvu.
Finantskriisi õppetunnid näitasid, et Euroopa Liidu otsustusprotsess jäi liialt aeglaseks. Eriolukordade lahendamine toimus ad hoc ning kõik kriisihalduseks vajalikud tööriistad (ESM, EFSF) tuli leiutada käigu pealt. Varasemalt aastaid eiratud reeglid eelarve defitsiidi ning laenukoormuse osas, võltsitud statistika ning madalate intressimääradega kaasnenud hüppeline laenukoormuse kasv, viisid samm sammult eurotsooni väga raskesse seisu. Pikale veninud ebaselgus riikide välja lunastamist keelava lepingusätte (Artikkel 125 TFEU) küsimuses tekitas omakorda ahelreaktsiooni finantsturgudel ning paiskas asjaomaste riikide majandused veelgi suuremasse kaosesse.
Kriisi raames tehti palju, ent majanduspoliitika koordinatsioon Euroopa semestri raames ei ole piisavalt jõuline, pangaliit ning kapitaliturgude liit on lõpule viimata. Euroopa on kaotamas oma konkurentsivõimes ning investeeringute tegemine majandusse on märkimisväärselt tagasihoidlikum kui näiteks USAs. Teisisõnu Euroopas ei nähta piisavalt potentsiaali ning võrdlusmoment USAga viitab, et viimane on tulnud kriisiga edukamalt toime.
Eestil eesistujana ei ole muud valikut, kui püüda need 6-kuud vaikselt ära kannatada. Teha sealjuures kõik, et Euroopa liiguks edasi ettevõtmistega, mis võiks haprale majanduskasvule hoogu juurde anda. Olgu näidetena toodud digitaalse siseturu avamine ning vabakaubanduslepingutega edasi liikumine (TTIP, Mercosur, Jaapan, Uus-Meremaa, Austraalia jt). Ühtlasi teha algust EMU reformi puudutavate aruteludega, seda kõike oludes, kus Saksamaa ja Prantsusmaa seisavad vastamisi valimistega.
Neljas laine – turvalisuskriis.
Lõputuna näiv rändekriis ning mure terrorismi pärast on sisuliselt võtnud pantvangi täna kõik muud Euroopa seisukohalt olulised teemad. BREXITi referendum oli lihtsustatult hääletus migratsiooni ning turvalisuse küsimuse üle. Cameroni kampaania juhtmõte „Euroopasse jäämine on rahaliselt kasulik“ jäi kaalukausil alla hirmule tundmatu ees ning soovile hoida asjad enda kontrolli all. Seega pole midagi imestada kui Theresa May teatab, et ELi kodanike vaba liikumise piiramine on vältimatu, sest seda Briti kodanikud sisuliselt referendumil hääletasid.
Eesti eesistumise perioodi jääb Vahemere rändekanalite tipphooaeg ning väga suur surve Saksamaa poolt jõuda kokkuleppele uues varjupaigasüsteemis, mis peaks vähemalt teoorias tagama suurema võrdsuse põgenike jaotamisel (soov mida Angela Merkel evib vastu sügisesi valimisi). September saab olema Eesti siseministrile kõige raskem kuu, kus kõige mustema stsenaariumi järgi tuleb otsustada korraga nii Schengeni tulevik, täiendav põgenike ümberjagamine kui ka äärmiselt vastuoluline Dublini süsteemi reform.
Kui 2015 a. võttis Merkel Saksamaa kanda kogu toonase sisserände põhiraskuse, siis sama stsenaariumi kordumine on täna välistatud. Poliitiline heatahtlikkus on ammendatud. Türgi kokkuleppe langemisel on tõenäoliseks Saksamaa poliitikaks Lääne-Balkani ning Kreeka isoleerimine ning piirikontrollide taastamine sisepiiridel.
Schengen saab sellega otsa, Kreeka saartest kujuneb Euroopa Nauru ning Orbani ehitatud aed pannakse põgenikemasside poolt esimest korda tõsiselt proovile (seni on Ungari põgenikest tühjaks teinud mitte aed, vaid Merkeli otsus ajutiselt Dublin peatada ning selleks loodud humanitaar-koridorid).
Kodune habras toetus Merkelile rajaneb täna suuresti Türgi ja Euroopa Liidu kokkulepetel rändevoogude ohjeldamiseks. Suvise riigipöörde katse järel on aga Türgi ning ELi suhted teravamad kui kunagi varem. President Erdogan on mitmel puhul välja öelnud, et EL peab otsustama Türgi liikmelisuse küsimuse just nüüd ning rändeleppe on kehtetu, kui viisavabadust Türgi kodanikele 2016 a. sügisel ei anta. Käes on november ning tulemust ei paista.
Paralleelselt sisenejate arvu vähenemisega Egeuse merel on märkimisväärselt kasvanud saabujate arv Vahemere keskosas. Ainuüksi kahel esimesel oktoobri päeval päästeti kokku pea 10 000 inimest. Taoliste numbrite juures ei ole tänane süsteem jätkusuutlik ning poriloopimine liikmesriikide vahel suureneb. Itaalia peaminister teatas oktoobri lõpus, et lubab blokeerida Visegradi riikide juurdepääsu Euroopa Liidu struktuurivahenditele, kui viimased keelduvad täitmast varasemaid kokkuleppeid põgenike ümberjagamise osas. „Kui immigrandid ei lähe sinna, siis ei lähe sinna ka Itaalia raha,“ teatas Renzi.
Eesti kui eesistujariik ei saa teha muud kui iga hinna eest soosida ELi-Türgi koostööd ning loota, et kokkulepped peavad. Omapoolne panus nii põgenike ümberpaigutamisse kui välispiiril opereerivate agentuuride töösse on sealjuures vältimatu. Elevandiks ruumis oleva Dublini määruse osas on väga raske näha võimalust kokkuleppeks ning jääb üksnes välja nuputada, kuidas halva mängu juures head nägu säilitada. Parim oleks siinkohal viia tähelepanu suurtelt reformidelt praktilisele abile (alates telkidest lõpetades menetlejatega) ning juba kokkulepitu rakendamisele.
Paralleelselt ei ole kadunud ka mure turvalisuse pärast. Rünnakud Pariisis, Brüsselis, Nizzas ja mujal on nõudnud ühe aasta sees kokku enam kui 200 inimese elu. Brüsseli ja Pariisi tänavatel on automaatides sõdurid muutunud igapäevaseks. Tõenäosus uuteks rünnakuteks Euroopas on kõrge ning peale igat rünnakut on avalikkuse pilgud Brüsselil.
Süüriasse ja Iraaki on suundunud Euroopa Liidust 3,922– 4,294 välisvõitlejat, kellest tänaseks naasnud ICCTi hinnangul pea 30%. Neil on kõik terrorirünnaku toimepanemiseks vajalikud eeldused – väljaõpe, praktika reaalses sõjaolukorras ning radikaalne maailmavaade. ISIS elab jõuliselt edasi sotsiaalmeedias ning radikaalselt meelestatute peades.
Eestil on eesistujana soovitav visata kõrvale abstraktsed projektid nagu Euroopa FBI ning keskenduda väga konkreetsetele algatustele, mis liikmesriikide sisejulgeoleku asutuste tööd toetaks. Fokusseerida tuleks neljale teemale – mobiilioperaatorite käsutuse olevate andmete kasutamisele sisejulgeoleku tagamisel, piiriületajate andmete ning sõrmejälgede kogumisele (Enrty-Exit System), lennureisijate info profileerimisele (PNR) ning viisavabade riikide kodanikelt kohustusliku eelregistreerimise nõudmisele (ETIAS).
Need neli moodustavad paketi, mida USA julgeolekuteenistused rakendasid edukalt peale 9/11 rünnakuid. Eesti, kus muuhulgas asub sisejulgeoleku infosüsteeme haldav agentuur EU-Lisa, peaks tegema endast oleneva, et need algatused ei upuks andmekaitse dogmadesse, lähtuks varasematest õppetundidest ning kogemusest (USA, Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea).
Viies ja viimane laine – juhtimiskriis.
Juhtimiskriis on tulnud, et jääda. Eesti valitsuskoalitsiooni kooselu valud on kirbusitt võrreldes ülejäänud kontinendil toimuvaga. Üldine legitiimsuskriis peegeldub kolmes olulises aspektis- poliitilist eliiti ei usaldata, populism võidutseb ning kõikjal valitseb revolutsiooniline soov võtta otsuse tegemine rahva kätte.
Euroopa Liit on olnud eliidiprojekt, ühes poliitilise eliidi suunal kasvava usaldamatusega on löödud mõra ka kogu eurointegratsiooni vundamenti. Euroopa Liit oli varasemalt majanduslik projekt, mis aastakümneid tavainimese jaoks suhteliselt nähtamatu. Selle ehitamist vedasid liidrid, kes olid näinud II maailmasõja koledusi ega pidasid oluliseks konstrueerida vastastikuse sõltuvuse, mis aitaks tulevikus sõda Euroopas vältida. See õnnestus.
Peale aastakümneid kasvu on jõutud olukorda, kus edasise edu nimel on vaja teha valulisi reforme ning mis veelgi hullem, napib perspektiivi, et minu lapsed saavad elama minust paremini. Põlvkonnad on vahetunud ning Euroopa Liit on kasvanud majandusliku kasu projektist poliitiliseks projektiks, mis mõjutab meie elu põgenikest hambapastani. ELi institutsioonid ning nende liidrid (kes reeglina ei hiilga karismaatilisusega) on muutunud nähtavamaks kui varem
Peale Suurbritannia referendumit valitseb Euroopa Liidus üksmeel ühes küsimuses, nimelt selles, et midagi tuleb teha Liidu parendamiseks. Sellega ka konsensus lõppeb, sest nägemus sellest, et mida ja kuidas muuta on igaühel erinev. Alanud on referendumite ralli- Kreekas hääletati maha päästepakett, Hollandis assotsiatsioonilepe Ukrainaga, Ungaris kokkulepped põgenike ümberjagamise teemal, Suurbritannias ELi kuulumine jne.
Võimalik, et president Kaljulaiul on siinkohal õigus, väites, et kogu tänase poliitika peamiseks väljakutseks on kujunenud infoühiskond ise. Avalik juurdepääs infole on piiritu ning midagi sellist pole inimkonna ajaloos varasemalt kogetud. Rääkimata sellest, et sotsiaalmeedia on loonud seninägematud võimalused seisukohtade avaldamiseks ning avalikuks võimenduseks. Sellega on radikaalselt muutunud olukord, kus valitsejad omavad eelisseisundit, kuna neil on otsuste tegemiseks teavet, analüütilist suutlikkust ning võimsad kommunikatsioonihoovad.
Info välkkiire kättesaadavus tingib frustratsiooni poliitilise eliidi aadressil, sest kõik lihtsad lahendused näivad ju olevat selgemast selgemad (olen väsinud, pange need põgenikud paati, laske maha või ehitage aed). Info ning keerukate seoste alla uppunud avalikkus soovib kiiret ning lihtsat lõppmängu. Pole seega imestada, et üha enam kerkivad esile liidrid, kes suudavad säutsuda jõulisemalt, kiiremalt ning pakkuda lihtsaid lahendusi. Tänane maailm on aga kõike muud kui lihtne ning selles toimetulemine eeldab pädevust, taustsüsteemi tundmist ning vastutust tagajärgede eest.
Riikide juhtimine on seega kriisis, kuna kodanikud on rahulolematud oma poliitilise eliidiga ega soovi infoühiskonnas tagaistmel istuda. Euroopa Liidu juhtimine on kriisis, kuna poliitilised eliidid on kriisis. Jääb üksnes loota, et see apokalüptiline ringmäng päädib uue tasakaalupunkti leidmisega.
Eesti ELi eesistujana ei eeldata Euroopa juhtimiskriisi lahendamist. Ent väikse ning edumeelse e-riigina oleks meil sobilik alustada sisekaemust ning mõelda, et mis oleks see infoühiskonda sobiv platvorm riigi ja kodaniku suhtluseks. Platvorm, mis looks rahuldava väljundi poliitikasse, jättes samal ajal kõrvale rumaluse ja kurjuse. Näib, et valimistest enam ei piisa.
*Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti
Jälgi POLIITIKA.guru Twitteris (@POLIITIKAguru) ja Facebookis (www.facebook.com/poliitikaguru)! Kui soovid teavitust artiklitest meilile, siis leiad info siit
