Eilsed Ühendkuningriigi valimised tõid selge võitja – vastu igasuguseid ennustusi sai peaminister David Cameroni juhitud Konservatiivne Partei parlamendi alamkojas enamuse. Kaotajaid oli neil valimistel aga palju rohkem.
Algatuseks, peeglisse peavad vaatama arvamusküsitlejad. Polnud ühtegi suuremat ja olulisemat küsitlust, mis oleks ennustanud, et konservatiivid üksi enamuse saavutavad. Analüütikud olid viimase hetkeni üksmeelel: oodata on selge enamuseta parlamenti (hung parliament), kus enamuseks ei pruugi piisata isegi kahest parteist. David Axelrod, Obama kampaaniate juhtiv poliitstrateeg, kes seekord nõustas kaotanud leiboriste, tviitis, et ta pole oma elu jooksul kunagi näinud nii täielikku möödalasku, kui arvamusuuringud neil Briti valimistel.
Teiseks, kolm olulist üleriigilist parteid (neljast), kes valimistel põrusid, kaotavad korraga oma juhid. Valimiste suurim hävija on Liberaaldemokraadid, eesotsas esimehe ja senise koalitsioonivalitsuse asepeaministri Nick Clegg’iga. Neil oli tänaseni Briti alamkojas 54 saadikut. Uues parlamendis on neid 8. Eurovastane UK iseseisvuspartei (UKIP) kaotab samuti juhi – Nigel Farage on öelnud, et kaotuse korral oma ringkonnas astub ta tagasi. Samuti astub tagasi Tööpartei juht Ed Miliband, mees, kelle šansse peaministriks saada peeti veel mõne päeva eest päris heaks, kuivõrd temal oli potentsiaali kokku leppida vasakpoolse Šoti Rahvusliku Parteiga (SNP), kelle suurt edu Šotimaal ennustasid kõik küsitlused. Neist kolmest hiilib täna oma tagasiastumisest teatanud Farage ilmselt sügiseks partei etteotsa siiski tagasi, kuivõrd ilma temata on UKIP tühi kott, mis teadupärast püsti ei seisa.
Kolmas kaotaja oli ilmselt taas Briti valimissüsteem, mille usaldusväärsus paljude valijate silmis täiendava hoobi sai. Kurioosumeid on juhtunud varemgi, nagu näiteks 2001. aasta valimistel said liberaaldemokraadid ligi 20% hääli, saades sellega vaid 8% parlamendikohtadest. Seekord on kõige teravam kannataja UKIP, kes sai üleriigiliselt võimsa kolmanda tulemuse (12,6%, parandades oma eelmiste valimiste tulemust kõige enam), millega ta sai parlamendis … 1 koha. UKIP-i sisuline väljajäämine on liberaalse vaatega inimesi juba kõvasti rõõmustanud, aga tegelikult varjab valimissüsteem radikaalsete ja Euroopa-vaenulike vaadete jätkuvat süvenemist Briti poliitikas.
Suur kaotaja – Euroopa
Valimiskampaania näitas, et britid on pööranud pilgu kodustele asjadele: tervishoiusüsteem, majandus, immigratsioon ja töökohad. Eelmised valimised võitis David Cameron „suure ühiskonna” narratiiviga, mis ühendas erinevad poliitikavaldkonnad. Võim ja otsustamine lubati anda kogukonnale – hariduses, korrakaitses, valitsemises, ka teistes valdkondades. Päris nii nagu plaanitud suur ühiskond välja ei kukkunud, aga olemas oli idee, ühendav lüli. Nendel valimistel tooridel suurt eesmärki ei olnud, kui lubadus teha referendum Euroopa Liitu jäämise küsimuses välja arvata.
See polnud siiski valimiste põhiküsimus. UKIP-i Euroopa Liidu ja immigratsiooni suhtes radikaalselt eitavate seisukohtade populaarsus on muutnud ka David Cameroni retoorika aina suletumaks ja populistlikumaks. Teatud mõttes peeti kaitselahingut, sest tooridel oli vaja UKIP-ile kaotatud valijaid tagasi võita. Vaadates tooride populaarsust aasta tagasi, see taktika ennast kindlasti ka õigustas, 5-8% kaotusest Tööparteile sai selge ülekaaluga valimisvõit. Aga selle hinnaks on olnud kapseldumine, UK rahvusvahelise kaalu märgatav vähenemine ja koalitsioonipartneri Liberaaldemokraatide hääbumine.
Ed Milibandi juhtimisel on Tööpartei tegelenud peamiselt valitsuse kritiseerimisega, teravikuks tervishoiureform. Blairi maailmale avatud kolmanda tee poliitikast, mis oli parempoolsem kui Kesk-Euroopa konservatiivide seisukohad, on liigutud väga hoogsalt vasakule.
Jätkuvalt Euroopa-meelsetele liberaalidele sai koalitsioon tooridega saatuslikuks. Tavaloogikaga see kokku ei lähe – oled valitsuses ja teostad oma lubadusi ning kaotad selle tõttu kogu oma toetuse – aga sama juhtus ka Eestis sotsiaaldemokraatidega, küll märksa pehmemalt. Briti poliitikas on koalitsioonivalitsus väga erakordne nähtus ja Nick Clegg pidi selle eest maksma rasket lõivu: liberaalide tulemus on tõeline katastroof – ligi 50 koha kaotus tähendab, et enamus erakonna liidreid parlamendis ei jätka. Liberaalid jäid saadud häälte osas alla ka UKIPile, kuigi kohti saadi neist siiski pisut rohkem.
Britid on maailmale selja pööranud
Kampaania tonaalsus ja rõhuasetus mõjutab ka tulevast valitsuse poliitikat, on juba mõjutanud. UK on Euroopa Liidus selle tõttu marginaliseerunud. Cameroni kriitiline retoorika Euroopa Liidu suunas, väljaastumise referendumi lubadus ja soov avada Euroopa Liidu aluslepinguid ühe selle selgroo – isikute vaba liikumise – põhimõtete muutmiseks on viinud olukorrani, kus brittide seisukohal ei ole enam võrreldavat kaalu Tony Blairi ajaga. Mäng toimub täna Saksa-Prantsuse teljel. Euroopa suurtest teemadest, näiteks eurokriis, jääb UK kõrvale.
Sisepoliitikale keskendumine on avaldanud mõju ka välispoliitikale laiemalt. Ukraina kriisis on UK olnud tavatult passiivne, Süüria kriisis võtmerolli mängimine läks lohakuse ja liigse enesekindluste nahka. Õhurünnakute alustamiseks ei saadud hääli kokku. Majanduskriis tõmbas kriipsu peale brittide tugevale rahvusvahelisele taastuvenergiapoliitikale. Riigid ei saa sellega kaasnevaid suuremaid kulutusi endale lubada.
Rahvusvaheliselt nõrgas Ühendkuningriigis ei ole Eestile midagi head
Eestile on eluliselt tähtis tugev ja ühtne Euroopa Liit. Valimiskampaania tuules toimuv briti referendum liikmelisuse üle ei muuda Euroopa Liitu kuidagi tugevamaks. Arutelude fookus saab sisuliste poliitika asemel olema lepingute võimalikul muutmisel ja sellel, kas britid peaksid üldse liitu kuuluma või mitte. Cameron ei lubanud ju mitte ainult referendumit Euroopa Liitu kuulumise küsimuses, vaid seda, et tema valitsus lepib Euroopa Liiduga (loe: kõigi liikmesriikidega) kokku Ühendkuningriigile paremad tingimused ja olulised muutused Euroopa Liidus endas. Seejärel pandaks see uus leping rahvahääletusele. On selge, et see lubadus jääb aastateks täielikult domineerima kogu UK panust Euroopa poliitikasse.
Prantsuse ajalehed tervitasid briti valimisi meenutustega Margaret Thatcherist ja sellest, kuidas britid pole kunagi Euroopa Liidu projekti uskunud. Üle poole prantslastest on veendunud, et UK peaks liidust lahkuma.
Eestile on brittide tagasihoidlik roll kahjulik. Meile ei ole vaja mitte ainult tugevat Euroopa Liitu, vaid ühendust, mis on valmis ja võimeline edasi viima poliitikaid, millesse me usume. Prantsuse-Saksa telg võib küll toimida, aga pikemas plaanis ei pruugi see sugugi toota meie huvidele vastavaid poliitikaid. Just sellel teljel seisab ühine põllumajanduspoliitika ja soov maksu- ja sotsiaalpoliitika ühildamiseks. Need teemad pole just Eesti lemmikud.
Britid on seni suutnud Euroopa Liidu majanduspoliitikat tasakaalustada tugeva fookusega siseturu arendamisele, avatusele, liberaalsemale ja aktiivsemale kaubanduspoliitikale. Meie lipulaev, digitaalne siseturg, on Cameronile oluline teema, Hollande’le ja Merkelile mitte nii väga. Pigem vastupidi. Tõrges digivolinik Oettinger on siin heaks näiteks.
Sama kehtib välispoliitikas, edasine Euroopa Liidu laienemine ja tugevam Idapartnerluse poliitika on ilma UK toetuseta võrdlemisi mõeldamatud eesmärgid. Venemaa-suunalisele retoorikale on britid koostöös poolakatega alati aidanud paar kraadi peale keerata. Brittide lahkumisega tasakaalupunkt muutub. Eeldatavalt britid päriselt liidust siiski ei lahku, sest hetkelgi toetab üle poole brittidest liidu liikmeks jäämist. Kuid on ka selge, et brittide üha suurema isolatsioon, isegi kui see ei vii liidust lahkumisele, vähendab Euroopa Liidu mõju maailmas ja ei ole kasulik mitte ühelegi Euroopa riigile, sealhulgas Eestile.
Midagi head oli Briti valimistel siiski ka Eesti jaoks. Cameron jätkab kindlasti meie julgeolekupoliitika huve hästi mõistvat ja toetavat poliitikat NATO-s ja laiemalt. Briti majandusel läheb hästi, paremini kui Euroopa Liidus keskmiselt, mis tõstab nende kaalu maailmas. Ja UKIP-il ei läinud kindlasti nii hästi kui võis karta. Nigel Farage ei suutnud Europarlamendi valimiste tohutut edu siseriiklike valimiste tulemuseks konverteerida.
Jääb üle loota, et valimiste möödumine lubab UK valitsusel jälle tasapisi täita rolli, mis on Eestile nii oluline – aktiivse, avatud majanduse ning läänelike väärtuste edendaja ning Saksa-Prantsuse telge tasakaalustavat rolli.
– – –
Lisamärkusi:
Meie värske Riigikogu valimiste kampaania taustal oli põnev ka jälgida Briti kampaania muutumist üha professionaalsemaks ja sellega ühtlasi ka populistlikumaks, skemaatilisemaks ja konfliktsemaks. Ka kaotanud erakondade esimehed kiitsid oma tänastes kaotuskõnedes oma kampaaniameeskondi ja tunnustasid neid kõigi aegade parima, aktiivsema ja põnevaima kampaania eest.
Samas väljendus see professionaalsus võrreldes varasemate valimistega ennekõike kõiges selles, mida meie Valimiste Hea Tava valvurid negatiivsena esile tooks või mida meie valimiskampaaniatele jõuliselt meedias ette heidetakse.
Briti parteid ütlesid seekord teravale vastandumisele kindla jah-sõna. Selles ei ole poliitikas iseenesest midagi uut, aga kui kaalukausile panna oma programmi selgitamine või vastaste mustamine, siis vähemalt kampaania lõpufaasis valiti kindlalt see teine.
Samuti domineeris otsene hirmutamistaktika. Oma vastastest maaliti kõige hea hävitaja kuvandit sellise sirgjoonelisusega, et meie parteidel on siin, mille poole veel “püüelda”.
Meie valimistel oli määrav see, et Keskerakond välistati koalitsioonist. Ka seda sammu on ebademokraatlikuks hinnatud. Parlamentaarse demokraatia põhikantsis Suurbritannias tehti täpselt sedasama. Veel viimastel kampaaniapäevadel välistas Ed Miliband koalitsiooni Šoti Rahvusparteiga, mis oma sotsiaalmajanduslikelt vaadetelt on leiboristidega väga sarnane.
Ja loomulikult ei räägitud kampaania käigus oma paljulubavate plaanide katteallikatest, ei täpsustatud kärpeid, mida plaanitakse teha, et täita kõigi suurt ja ühist lubadust – riigi rahanduse kindlamale rajale viimist. Vastust sellistele küsimustele on põhjust loota ikkagi mistahes muul ajal, aga mitte siis, kui käib professionaalne valimiskampaania.
