Uute kandidaatide arvu ja häältesaaki vaadates ei olnud äsjaste valimiste kõige uuem jõud Vabaerakond, ega ka mitte EKRE, vaid hoopis 20 aastat “õigel teel” sammunud Reformierakond.
Reformierakonnal on unikaalne võime püsida kõigutamatult võimul ning enda populaarsus Veerpalu kombel valimiste ajaks taas tippu kruvida. Vaid kaks ja pool aastat tagasi paistis Reformierakond olevat oma ajaloo suurimas kriisis. Pulbitses Meikari rahastamisskandaal, ACTA ja fooliumimütsikesed olid kõigil värskelt meeles ning avalikkusel hakkas Ansipi ajastust üha enam küllalt saama.
Valimispäevaks oli Reformierakond jälle tippvormis – võeti veenev võit ja 30 mandaati. Rahvas oli kuhjaga andestanud isegi Kristen Michalile, kes kogus neil valimistel 4766 häält, mis on üle kahe korra enam kui 2011. aastal.
Oravate edule aitasid tugevalt kaasa kaks uuenduskuuri. Esimene õnnestumine oli poolkogemata täkkesse läinud liidrivahetus. Taavi Rõivas on suutnud rahva silmis Ansipi suured kingad piisavalt ära täita. Tagantjärele tarkusena võib julgelt väita, et Siim Kallase ebaõnnestunud katse peaministriks naasta oli Reformierakonnale õnnistuseks. Tänu Rõivasele oli Reformierakonnal värskemalt mõjuv liider, kui IRLi tandem Parts-Reinsalu ning sotside Mikser, Keskerakonnast rääkimata. Siim Kallasega oleks olnud sellist uudsust saavutada palju raskem. Ja uudsust valijad sel korral valisid.
Teiseks, suutis Reformierakond uuendada oma valimisnimekirja edukamalt kui teised parlamendiparteid.
Reformierakonnal oli uusi kandidaate rohkem, kui teistel parlamendierakondadel. Reformierakonna kandidaatidest olid võrreldes 2011. a. valimistega uued 52,4%, sotsidel 49,6%, IRLil 47,2% ning Keskerakonnal 44%.
Reformierakonna ülekaal uute kandidaatide arvus polegi ehk nii suur, kuid nende uued kandidaadid olid oluliselt edukamad kui teistel parteidel. Reformierakonna uued kandidaadid kogusid erakonna häältesaagist 39,2%, sotside uued kandidaadid tõid 33,4%, IRLil 31,4% ning Keskerakonnal kõigest 12,4% häältest.
Protsentidest veelgi kõnekam on Reformierakonna uute kandidaatide häältearv 62281, mis oli rohkem kui kaks korda suurem SDE ning kolm ja pool korda suurem Keskerakonna uute tulijate kogutud häältest.
Reformierakond ei rahmeldanud uute kandidaatide värbamisel. Ei võetud vastu kõiki soovijaid, vaid tugevad tegijad kohtades, kus nimekirjas olid augud, või valdkondades, mis vajasid eestkõnelejaid.
Suhteliselt nõrka usutavust julgeolekuvaldkonnas värvati jõuliselt tõstma Ants Laaneots ja Johannes Kert. Majanduses on Reformierakond alati olnud tugeva imidžiga, kuid ka siin toodi Jürgen Ligi kõrvale värsketeks nägudeks Maris Lauri ning Anne Sulling. Mõlemad tõi Rõivas poliitikasse ministrikohtade pakkumisega. Erakonnast väljaspoolt polnud Reformierakonna ministriks saanud keegi juba palju aastaid. Peaministri samm polnud erakonna sees just populaarne, aga osutus edukaks. Heidy Purga ja Yoko Alender täitsid võrdlemisi edukalt ära Kaja Kallase mittekandideerimisest jäänud tühimiku.
Täppi läinud värbamised tugevdasid ka piirkondi, kus Reformierakonnal oleks võinud tekkida tagasilööke. Üheks suuremaks murelapseks oli Pärnu. 2011. aastal võitis Reformierakond Pärnumaal valimised võttes 28,5 protsenti häältest. Kohalikud valimised kaks aastat hiljem olid aga ohu märk – Pärnu linnas jäädi 15 protsendiga neljandaks. 2011. aasta esikolmikust kaks, Lang ja Korobeinik, otsustasid mitte kandideerida. Toomas Kivimägi ärarääkimine tõi Reformile selles ringkonnas kindla võidu, aga tekitas juurde ministrikoha nõudlejate niigi väga teravat konkurentsi.
Yoko Alender ja Madis Milling tugevdasid Taavi Rõivase tagalat Harju- ja Raplamaal, kus Ansipi ja Kaja Kallase lahkumise järel haigutas potentsiaalselt suur auk. Tartus kompenseerisid Ants Laaneots ja Anne Sulling kuhjaga eelmistel valimistel populaarse linnapeana kandideerinud Urmas Kruuse häältesaagi. Laaneots oli sobiv kuju ka endistele Ansipi valijatele.
Erinevalt teistest parteidest, suutis Reformierakond uuendada oma ridu mitmete silmapaistvate naiskandidaatidega. Maris Lauri, Anne Sulling, Heidy Purga, Yoko Alender ja Liina Kersna seljatasid mängeldes IRLi Maire Aunaste, Viktoria Ladõnskaja ja Evelyn Samueli ning SDE-l polnudki samas kaliibris värskeid naiskandidaate vastu panna.
Eduka nimekirja värskendamise tulemusel on Reformierakonnal vanadest parlamendiparteidest kõige uuema näoga koosseis ka Toompeal. Kui pidada uuteks kandidaate, kes 2011. aastal selles nimekirjas Riigikokku veel ei kandideerinud, siis Reformierakonna 30-st riigikogulasest on uus iga kolmas (kui kõrvale jätta eelmises Riigikogus olnud, aga Keskerakonna ridades sinna kandideerinud Kalle Laanet ja Deniss Boroditš, koos nendega on uusi lausa 12). Sotsidel on uues Riigikogu fraktsioonis iga seitsmes nägu uus (arvestamata Rainer Vakrat, kes 2011. a kandideeris Keskerakonna liikmena), IRL-il niisamuti. Ja Keskerakonnal iga … kahekümne seitsmes.
Kogu eelneva eduloo taustal ei ole siiski põhjust pilvedesse tõusta. 2011. a. võrreldes sai Reformierakond 1% vähem hääli ning 3 mandaati vähem. Lihtsalt IRL ja SDE andsid oma positsioone käest tunduvalt enam. Ja Kalev Lillole pole valijad andestanud, tema 484-st häälest sai 168.
Veel hiljuti ajakirjanduses Keskerakonnaga stagneeruja tiitli pärast võistelnud Reformierakond on vaieldamatult suutnud teha lühikese ajaga läbi suure kuvandi- ja koosseisuvärskenduse.
Kas see toob uusi ideid ja värskust ka Reformierakonna riigivalitsemisse? Eks aeg näitab…
