UUS VALITSUS, UUS DISAIN

Poliitika.guru pakub uuele valitsusele välja uue ministriportfellide jaotuse.

Helmen Küti ja Urmas Kruuse kabinettide uksed on vastakuti. Kantsleri kabineti loovutamine majja tulnud teisele ministrile andis poliitikutele hea võimaluse konkurendil silma peal hoida – milliseid kohtumisi peetakse, kes majas liigub. Üldiselt ongi nii, et Sotsiaalministeeriumis ei sünni otsused ilma mõlema ministri heakskiiduta, ministrid käivad samadel üritustel, teineteise samme jälgitakse kiivalt. Ministrite vastutusala poliitiliselt kuumadel teemadel kattub, olgu selleks siis töövõimereform või perepoliitika. Nii et teatud määral on paarisrakend õigustatud. Peamine põhjus on ikkagi poliitiline konkurents ja usaldamatus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on kahe ministri probleemid olnud suuremad. Ministrid omavahel praktiliselt ei suhtle, aga jamasid on palju. Mõlemale tundub, et info lekib. Kas teiselt ministrilt või majast? Kuidas ministritele kättesaavat infot teise erakonna poolt kasutatakse? Segadusi on ka kommunikatsiooniga. Kas maja toetab ikka mõlemat juhti samamoodi, kellele töötab PR-osakond?

Lisanduvad praktilised probleemid, mis ikka tekivad, kui ette planeerimata lisandub uusi juhte. Anne Sulling pidi ministeeriumi esialgse plaani järgi istuma Juhan Partsi nõuniku Jüri Raatma imepisikeses kabinetis, kus külalisi vastu võtta ei saanud. Samas valitsuse seaduse järgi on ministrid võrdsed. Plaan jäi katki ja leiti teine lahendus. Kuna valitsus vahetus ja ministreid lisandus eelarveaasta keskel, siis kaks ministrit ei toonud raha juurde. Juhtus, et oli vaja sõita esindama Eesti ettevõtete huve, aga ministeeriumi lähetusraha oli otsas. Ministrite kohtumistega seotud kulud kahekordistusid ja see raha tuli kuskilt leida.

Need on olnud Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni poolt alustatud paindliku valitsusportfellide jaotamise mudeli käimajooksmise probleemid. Erakonna kontorid ei sära rahulolust selle eksperimendiga. Arutatakse, et ehk aitaks see, kui ministrid oleksid samast erakonnast, veidi nagu Res Publica loodud abiministrite puhul. Ometi on uus mudel töötanud paremini, kui eelnevalt kasutatud ja kui ära lahendada paar peamist pingeid tekitavat probleemi, siis võiks see hästi toimida ja vastata Eesti tänastele vajadustele. Sarnast süsteemi kasutavad juba mitmed riigid.

Valitsuse seaduse järgi ei ole valitsuses üle 15 liikme. See tähendab peaministrit ja maksimaalselt 14 ministrit, mis on Põhjamaadega võrreldes väike ja meie balti naabritega sama suurusjärgus valitsuskabinet.

14 ministrit on ametis olnud Tarandi jõulurahu valitsusest kuni Laari teise valitsuseni. Kallase valitsuse ajal liideti teede- ja sideministeerium majandusministeeriumiga, Eesti sai endale majandus- ja kommunikatsiooniministri ja portfelle jäi ühe võrra vähemaks. Ansipi kolmas valitsus (Reformierakond ja IRL) sai hakkama 12 ministriga.

Portfellita minister kui väljasurnud liik

Portfellita ministrid on Eesti valitsuskabinettides olnud alates Tarandi valitsusest, vastutades laiade horisontaalsete teemade eest. Peamiselt rahvastik ja regionaalpoliitika, aga Eestil on olnud ka eurominister. Portfellita ministri büroo on väike, reeglina kümmekond inimest. See ei ole võrreldav ministeeriumiga, aga tiimi väiksus ei ole ilma ministeeriumita ministri suurim probleem. Selleks on asjaolu, et portfellita ministril pole õieti mingisuguseid hoobasid teiste ministrite tegevuse mõjutamiseks. Ei ole suurt eelarvet ega õigusloome pädevust.

Kui Urve Palole anti 2007. aasta kolmikliidu koalitsioonis juhtida lasteaiakohtade programm, tegi ta oma parima, aga raha ja võimalused seadusandluse muutmiseks olid Tõnis Lukasel. Kuidas olla minister, kui kõik oma ideed tuleb ellu viia kellegi teise käe läbi? Kellegi, kes saab ette valmistada seaduseelnõusid ja kellel on eelarve. Just nende puuduste tõttu on portfellita ministreid valitsustes üha vähemaks jäänud.

Euroministri pädevused anti peaministrile, regionaalminister sai endale portfelli siseministeeriumi juures. Esimene ministeeriumi juures töötanud regionaalminister Jaan Õunapuu kurtis küll kehvade ruumide üle Siseministeeriumis – võrreldes Stenbocki maja hubase kaminaga kabinetiga oli töökeskkond ehk tõesti tagasihoidlikum, aga võimu oli tublisti rohkem. Enne seda ei olnud regionaalministril isegi teoreetilist võimalust ise haldusreformi eelnõu esitada. Suurimate saavutustena portfellita ministrite tegevusest meenuvad Paul-Eerik Rummo poolt ellu kutsutud viljatusravi programm ja vanemahüvitise sisseviimine ja arendamine. Ka need algatused viis ametlikult ellu sotsiaalminister.

Tänaseks on see ministriliik peaaegu välja surnud. Viimane portfellita minister oli Urve Palo Ansipi teises valitsuses. Rahvastikuministri büroo ülesanded jaotati sotside valitsusest lahkumisel kultuuriministeeriumi, haridus- ja teadusministeeriumi ja siseministeeriumi vahel. Integratsiooniteema eest vastutab nüüd Kultuuriministeerium. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsuses ei olnud enam ka portfelliga regionaalministri kohta.

Abiministritest polnud abi

Teise katse valitsuses tavaministritele lisaks ametikohti luua tegi 2003. aastal Res Publica. Endale said abiministrid mitmed Res Publica ja Rahvaliidu ministrid, Reformierakond sellesse mudelisse ei uskunud. Ansipi esimese valitsuse ajal olid abiministrid ka osadel Keskerakonna ministritel. Kas mäletate nimesid Erkki Piisang, Olavi Tammemäe, Külvar Mand (hiljem Peeter Laasik) ja Rain Vändre? Ei usu, et mäletate.

Tea Varrak ja Rita Annus maandusid pärast lühikest tööd abiministrina kantsleri ametikohal. Rita Annus oli ka ainuke Reformierakonna abiminister. Viimane abiminister oli Siim Kiisler Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis , kes siirdus 2008. aastal ametist lahti saanud Vallo Reimaa asemel regionaalministriks.

Res Publica algne idee oli asekantslerid abiministritega asendada ja tuua sellega valdkondadesse rohkem poliitilist juhtimist. Hiljem räägiti ennekõike ministri koormuse vähendamisest ja vajadusest pöörata suuremat tähelepanu olulistele poliitikatele. Lühike ajalugu näitab, et abiministrite idee ei toiminud. Asekantslerite kohad jäid alles, tekkis dubleerimine. Kabineti liikmed nad ei olnud, seetõttu jäid nad kõrvale poliitilistest aruteludest ja neid ei saanud ka hästi Brüsselisse ministrite kohtumistele saata, kuigi mitmel pärisministril see plaan esialgu oli. Abiministrite kanda jäid erakonnapoliitilised projektid ja nende läbisurumine ministeeriumis. Mõningatel juhtudel võtsid aktiivsemad persoonid omaalgatuslikult vedada erihuvidest kantud projekte, mis tekitasid erakonnale parajat peavalu.

Kas kolmas katse toob edu?

Portfellita ja abiministrite kohti ei loodud siiski ilma põhjuseta. On selge, et teatud teemad vajavad suuremat tähelepanu. Need teemad ei ole kogu aeg samad, vaid muutuvad ajas. Just seetõttu kasutavad paindlikku portfellide jaotust nii Rootsi kui Soome, kus valitsuse ülesehitus on erinev, aga põhimõte, et ministrite ametinimetused ja arv muutuvad iga valitsuse ajal ning ministreid on rohkem kui ministeeriume, on sama. Sageli on vaja just valdkonna poliitilist juhti, sest ametniku käed jäävad lühikeseks nii välissuhtluses kui teiste kabineti liikmetega ja Riigikoguga asjade ajamisel.

Kogemus näitab, et millegi suurema korda saatmiseks on vaja päris ministrit, kellel peab olema ka toetav ametnikkond, eelarve ja õigusloome pädevus. Need tingimused on seekord, kolmandal katsel, ka Eestis täidetud ja seepärast on ametisoleva koalitsiooni algatusel portfellide jaotamise paindlikumaks muutmiseks pikem elulootus. Enne, kui see mudel tõrgeteta tööle hakkab, on muidugi vaja veel tublisti timmimist ja putitamist.

Esiteks, maha tuleks võtta praktilist tööd segavad probleemid ja tagada, et ministril on terviklik meeskond. Kui kaks ministrit jääb samamoodi ühte ministeeriumi istuma kui seni, ei hakka valitsus paremini tööle.

Portfellita ministrite eelarvet hallati Riigikantseleist. Selleks, et valitsus töötaks kui meeskond ja igapäevast nääklemist oleks vähem, saaks ministri tegevuskulude (lähetused, sidekulud, transport jne) eelarve ministeeriumi omast eristada. Veel parem oleks, kui need kulud ning ka teenuste osutamine koonduksid ühte kohta (näiteks Riigikantseleisse) ja minister saaks oma eelarve piires toimetada. Samamoodi saaks talitada avalike suhete osakondadega. Valitsuse kommunikatsioon on tervik ja seda saaks koordineerida Riigikantseleist. Igal ministril võiks olla eraldi poliitiliselt ametisse määratud PR-nõunik ja sellest piisaks. Ministeeriumite avalike suhete osakonnad saaks kokku tõmmata ning ajakirjandus saaks paljud head pojad ja tütred oma rüppe tagasi.

Kehtiva valitsuse seaduse järgi juhib minister ühte ministeeriumi, aga vastavalt prioriteetidele võiks ministril olla võimalik juhtida osakondi mitmes ministeeriumis. Need saaks paindlikult vastavalt sõlmteemadele ministri juurde kokku tuua, eelarvepilt kujuneks ministri-, aga mitte ministeeriumipõhiselt. See lahendus oleks sarnane Soomes kasutatavale, kus ministrid töötavad mitmes ministeeriumis (vaata Alex Stubbi kabineti ministrite vastutuse jaotust siit http://valtioneuvosto.fi/en/ministers/division-of-responsibilities-between-ministers).

Teiseks, tekkinud portfellide jaotus ei tohi kivistuda, portfellide jaotus peaks iga valitsuse ajal tõesti jälgima koalitsiooni poliitilisi prioriteete. Nii pannakse valitsus näiteks kokku Rootsis, kus portfellid vastavalt valitsuse prioriteetidele sageli muutuvad ja kus ministreid on kaks korda rohkem kui ministeeriume (vaata Stefan Löfveni kabineti ministrite koosseisu ja ministeeriumite arvu siit http://www.government.se/sb/d/576). Eesti ametisse astuva valitsuse jaoks on poliitilised prioriteedid kokku lepitud kuus sõlmküsimust ja edukas Euroopa Liidu eesistumine.

Kui vaadata, et kokku lepitud põhiprobleemidest pooled on seotud vaesuse ja inimeste toimetulekuga ning mõelda, millised on lahendused (tööturu arendamine ja uued töökohad, aktiivsed tööturumeetmed, haridus ja koolitus, hästi suunatud toetused), tundub, et vaid sotsiaalkaitse portfell on liiga kitsas. Sotsiaalset kaitset ja tööturgu on keeruline lahutada ja vaid tervishoiuministri koha loomine ei tundu ka otstarbekas. Sotsiaalministeeriumi kantsler saaks oma kabineti tagasi, vähemalt seniks kui uude „superministeeriumi“ majja kolitakse, ja ministeerium saaks jätkata ühe ministriga.

Küll aga oleks vaja ministrit riigireformi vedamiseks, seda muidugi juhul, kui valitsusliit tõesti tahab riigireformi teha. On hea, et peaminister on valmis reformi eest vastutust võtma, aga Riigikantselei saab paratamatult teemat vaid suunata ja koordineerida. On vaja meeskonda, kes huvigruppidega läbi räägib, selgitab, õigusaktide muudatusi ette valmistab ja ka rakendamise tagab. Ja on vaja ka poliitilist piksevarrast. Riigireform on üks neist teemadest, mida peab peaministri tugeval toetusel vedama minister, kes ei saa istuda siseministeeriumis, kus talle allub vaid regionaalala asekantsler. Tema meeskonda saaks koondada ka Rahandusministeeriumi riigihalduse asekantslerile alluvad osakonnad ja osa Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonnast.

Euroopa Liidu eesistumine paneb valitsuse liikmetele suure koormuse. Eriti hull on olukord majandus- ja kommunikatsiooniministriga, kelle vedada oleks 2 EL ministrite nõukogu koosseisu (siseturg ning transport ja energeetika). Need jagunevad omakorda mitmeteks ELi ja Eesti jaoks prioriteetseteks teemadeks, näiteks siseturu alla jääb osaliselt ka digitaalne turg, milleks Euroopa Komisjonis on teatavasti lausa kaks volinikku. Transport ja energeetika on mõlemad laiad ja olulised teemad. Kui portfellide jaotust mitte muuta, vastutab pea kõikide Eestile prioriteetsete teemade eest eesistumise ajal üks minister. Ebanormaalse koormuse vältimiseks saaks majandus- ja taristuministri portfell poolitada. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis oleks jätkuvalt kaks ministrit aga portfellid saaksid olema praegusega võrreldes erinevad. Ühele ministrile jääksid taristu ja energeetika teemad, teisele siseturg ja digiasjad.

Samuti on vaja poliitilist figuuri Euroopa ametikaaslaste ja Euroopa Parlamendiga suhtlema. Selle vajaduse saaks lahendada väliskaubandusministri portfelli laiendamisega. Väliskaubandus on EL riikide jaoks väga tihedalt Euroopa Liiduga seotud (seal on ELil väga suur pädevus, heaks näiteks on siin EL ja USA vabakaubanduslepingu läbirääkimised), reeglina tegelevad selle teemaga välisministeeriumid ja nii on tegelikult ka Eestis. Seetõttu saaks väliskaubanduse ja EL asjade minister endale kabineti ja meeskonna Välisministeeriumis.

Portfelle vastavalt prioriteetidele ümber mängides saaksid olulised teemad konkreetse poliitilise vastutaja ja tähelepanu ning ka ametnikkond raputataks uue valitsuse eesmärkide täitmiseks ärkvele. Õige pea saame näha kui suuri muutusi on sündiv koalitsioon valmis valitsuse paindlikkuse suurendamiseks tegema.