Vahemerre on uppunud tuhanded põgenikud ning pole välistatud, et sinna upub ühel heal päeval ka kogu Euroopa Liit. Pole ühtegi teemat, mis ärritaks Lääne-Euroopa valijat täna enam kui migratsiooniküsimus ning pole ühtegi teist teemat, kus üle-euroopalise solidaarsuse näitamine oleks keerukam. Valitsused on kahvlis, ühelt poolt on kohustus austada inimväärikust ja pakkuda kaitset, teiselt poolt on valija sooviks kärpida sisserändajate arvu ning karm reaalsus, et kõiki aidata ei jõua. Konfliktid aga ei lõppe, numbrid on laes ning varasemad PR-trikid ei aita.
See kevad tuleb teisiti
Igal kevadel kordub sama. Ilmastikuolude paranedes asuvad sajad alused teele üle Vahemere. Jõudsalt kasvab nii saabujate kui uppunute arv. Kasvab ka meediakajastus, kuniks Euroopa valija valulävi on ületatud. Järgneb igakevadine siseministrite kohtumine Brüsselis, kus hõigatakse maha rahustavad sõnumid piirivalve tugevdamisest, Euroopa Piirivalveagentuuri (FRONTEX) tegevuse olulisusest ning vajadusest võtta karme meetmeid smugeldajate osas. Lubatakse ühisoperatsioone ning puistatakse sel otstarbel mõned kümned miljonid eurod lisaraha. Kriitilisematel juhtudel valmib tegevusplaan, teekaart või mõni muu kõlava nimega paber. Ja nii on see läinud järgemööda viimased 10. aastat.
See kevad tõotab tulla teisiti. Kõik eksperdid ennustavad, et sel aastal lüüakse kõik rekordid saabujate osas. ISIL, Boko Haram, Al Shabaab tapavad ja jõhkrutsevad. Põrgu on lahti Süürias, Iraagis, Jeemenis, Liibüas, Somaalias, Eritreas ja mujal. Varasemad puhvrid teispool Vahemere kallast ei hoia enam tulijaid kinni. Kasvab nii saabunute kui hukkunute arv. 700 laipa hulpis Vahemeres vaid loetud tunnid peale seda kui Itaalia peaminister Renzi tunnistas ühisel konverentsil USA president Obamaga, et ta ei suuda üksi väljakutsega toime tulla. Alus läks ümber, kui suur osa meeleheitel inimesi trügis paadi sellele poolele, mis oli suunaga patrullpaadi poole.
Euroopa Komisjon on lubanud taaskord kõikehõlmavat strateegiat. Siseküsimuste volinik Avramopoulus peab tegema kübaratriki, sest ootused on varasematest kordades kõrgemad. FRONTEXi vastne peadirektor Leggeri ennustab, et Liibüast tulijaid võib olla miljoni ringis. Viimati oli seis samavõrd kriitiline Araabia kevade alguses, kus ennustati samuti tohutuid rändevooge Euroopasse. Toonased ennustused ei realiseerunud, ent tänased numbrid on juba kõrgemad kui siis. Ja nüüd raiuvad ISILi terroristid Liibüa rannas inimestel päid maha.
Kas tugevam piiride valve aitaks?
Tulijate arvu see ei vähenda, sest piirivalvel on kohustus võtta kõik abivajajad vastu. Kogu tants piirivalve ümber on valija jaoks rahustav PR, ent sisuliselt pigem võimendab probleemi. Võtame näiteks tänased suured hukkunute arvud Vahemerelt. Tulijate arv on väga suuresti kasvanud just piirivalve operatsioonide kaasabil. Peale 400 põgeniku uppumist Lampedusa läheduses käivitati 2014 a. kõigi aegade suurim pääste- ja piirivalveoperatsioon Mare Nostrum. Omal kurval moel motiveeris see aga üha enam inimesi oma eluga Vahemerel riskima.
Smugeldajate taktika on lihtne – hullumeelselt täistuubitud alusega sõidetakse avamerele ning seejärel antakse MAYDAY. Julmemal juhul lastakse laev ka põhja või pannakse põlema. Lootus on pandud sellele, et patrull-laev korjab inimesed üles ning toimetab esimesse turvalisse sadamasse. Seal saab arstiabi ning esitada varjupaigataotluse. Ja päästetu tuleviku eest vastutab juba see Euroopa riik, kelle sadamaga tegu (loe Itaalia).
Teades, et kogu Vahemerel on kordades enam patrullaluseid, on ka oluliselt suurem tõenäosus pääseda Euroopasse. Pargaseid tuli juurde, päästetute arv lõi kõigi aegade rekordeid. Ja siis otsustati tõmmata päästeoperatsiooni mahtu koomale. Tulemus oli trööstitu. Tulijate arv ei pidurdunud, sõnum oli juba väljas ning aluseid tuli üksnes juurde, samuti meeleheitel hädakutsungeid. Milline Euroopa valitsus saab sellises olukorras öelda, et me enam ei päästa? Ei saagi. Sel aastal tuleb tõenäoliselt uus Mare Nostrum – veelgi suurem, veelgi ulatuslikum. Ja tõstatub veelgi teravamalt küsimus sellest, et kes peab päästetud tuhandete hingede eest hoolt kandma.
Euroopa riikide probleemiks on II maailmasõja järel võetud kohustuste täitmine tänases päevas. Sest uus reaalsus on see, et kõiki maailma abivajajaid aidata ei suudeta. Toona üles ehitatud süsteem sõjapõgenike ja tagakiusatute kaitseks toimis teatud piirides, täpsemalt Euroopa piires. Tänane maailm on teine – punktist a punkti b liikumine on tundide küsimus. Ja mitte ainult, see on ka tehniliselt teostatav tuhandete jaoks ning tõotab korraldajatele väga head teenistust. Ja erinevalt varasemast on ka kõik häirivalt nähtaval. Õhtused teleuudised mõjutavad valija turvatunnet. Väikekodanlik idüll on rikutud, kuigi numbrid ei pruugi olla Euroopa mõistes suured.
Tulemuseks on skisofreeniline olukord, kus kogu maailmale kuulutatakse Euroopa poolt soovi pakkuda kaitset neile, kes seda vajavad, ent koduse publiku ees seatakse eesmärgiks sisserändajate arvu vähendada. Arusaadavalt on need kaks eesmärki vastuolulised. Euroopa varjupaigasüsteemi ei ole seni tõsiselt reformitud, sest kõik pelgavad kaost status quo muutmisel. Standardite alandamine, näiteks kaitse saajate sihtgrupi piiramine, on sealjuures täielik tabu. Samuti on poliitiliselt mõeldamatu pagulaste jaotamise aluseks oleva süsteemi sisuline muutmine. Vastutab see riik, kelle kaudu Euroopasse tullakse või see kes on andnud varjupaigataotlejale viisa või elamisloa. Nii jääbki.
Kes päästab Euroopa ühtsuse?
Vaatamata kõigele tuleb Euroopasse väga piiratud hulk abivajajaid. Numbrid näivad ehmatavalt suured, ent kahvatuvad nende numbrite kõrval, kui palju on abivajajaid maailmas tegelikult. Möödunud aastal esitas Euroopa Liidus varjupaigataotluse viimase kümnendi rekordarv taotlejaid, kokku 626 000. Suured numbrid, ent selle kõrval on veelgi karmim reaalsus konfliktipiirkondades. Ainuüksi Süüria kodusõja eest on põgenenud naaberriikidesse 3 miljonit inimest, sisepõgenikke on 6,5 miljonit. Euroopas on taotluse esitanud 150 000 süürlast. Kujutate ette Eesti suurust riiki, kus kõik elanikud on lapsed, kes elavad telkides keset kõrbe? Just selline on reaalsus Euroopa piiride taga.
Pole kahtlust, et sel aastal tuleb Brüsselis lauale arutelu sellest, kas kõik liikmesriigid peaksid aitama Süüria pagulaskriisi leevendada. Tuleb ka arutelu sellest, kas liikmesriigid peaks aitama Itaaliat ja teisi, kes saavad osaks enamiku sisserändajate koormusest. See on solidaarsuse proovikivi ja kindlasti mitte viimane, neid proovikive tuleb eelseisvatel aastatel üha enam. Seega tuleb Eesti valitsusel hoolikalt kaaluda, millises järjekorras ja milliseid kaarte välja käia.
Tavapärane jutt humanitaarabist ja toetusest piirivalveoperatsioonidele enam ei lenda. Sellega arvestatakse meie puhul juba nii ehk naa. Me oleme aastaid panustanud operatsioonidesse, sageli proportsionaalselt enam kui mitmed teised liikmesriigid. Küsimus on täna aga üha enam selles, kas Euroopa riigid on valmis pagulaste osas sümboolset solidaarsust üles näitama. Renzi vajab kodusele auditooriumile hädasti sõnumit, et ta ei ole üksi, et ka ülejäänud hoolivad.
Eestile esitati möödunud aastal kokku 157 varjupaigataotlust ning me andsime kaitset kokku 20 inimesele. Me ei ole atraktiivne sihtriik ning ei ole ka ohtu, et me kujuneks atraktiivseks paari lapse või naise vastuvõtmise pärast. Seega tundub solidaarsus just kui lihtne valik. Ent seda see ei ole, sest selline teemapüstitus lihtsalt ei meeldi Eesti valijale. Meil ju niigi raske, milleks veel sellised kohustused.
Nii on arvamusküsitluste järgi lood solidaarsusega Eestis, kus migratsioon pole kunagi valimisteemaks kerkinud. Ent mõelgem nüüd mõne suurema liikmesriigi valijale. Näiteks Ühendkuningriigile, kus konservatiivid on lubanud valimisralli käigus referendumit Euroopa Liitu kuulumise üle ning valimiste traditsiooniliseks peateemaks on sisseränne (õigemini selle kärpimine). Ei paista seda solidaarsust.
Kuna sisulist soovi hädalisi aidata napib ning omavaheline solidaarsus lonkab, on Euroopa valitsustel sisuliselt vaid kaks valikut. Esiteks panustada kogu oma poliitiline suutlikkus lähipiirkonnas toimuvate konfliktide ohjeldamisse. Teiseks ehitada Euroopa naaberriikidest puhvertsoon, mis sisserände vood kinni peab. Vastasel juhul uputab Vahemeri kogu kontinendi väärikuse ja ühtekuuluvustunde.
***
Uku Särekanno töötas 2007- 2013 a. Eesti Alalises Esinduses ELi juures nõunikuna migratsiooni ning piirivalveküsimustes.
Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust
Probleem on süvenev. Esitatud TOP lahendused on nõrgad. Miks Eesti, Bulgaaria, Rumeenia jt. vaesed riigid ei ole atraktiivsed migratsiooni sihtkohad. Need riigid on üsna stabiilsed ja kõrgete inimõiguste järgimiste standarditega. Kas siin on mingi seos nende riikide sotsiaalvõimekusega, rikkusega.
Ilmselgelt on. Siis tuleb tegelda Euroopa riikide sotsiaalsüsteemidega. Mitte diplomaatia, humanitaarabi ja kahuritega.
Lahendus ei saa olla puhverriikide poliitilises stabiliseerimises. Siiani on olnud kindel see, et kuhu valge mehe jalg on astunud, seal konflikt on paisunud verevalamiseks. Seni kuni valge mees sai sellest kasu, oli asjal mõte sees. Nüüd, kus endised koloniaalriigid on muutunud suhteliselt väiksemaks võrreldes oma kunagiste kolooniatega, ei suuda need oma endist sõjalist võimekust presenteerida ja vajalikku võimu teostada.
Euroopa peab väljuma oma pseudo heaolust, näiteks loobudes rõhuvast osast massiivsest ühisraha jagamisest. Probleem ei ole mitte heaolus, vaid selles, et see heaolu sunnib kodanikke loobuma oma lastest, nende kasvatamisest, sest see on luksus ja kulu, mitte kasu. Odavam on sisseränne valmis tööjõu kujul. See ei saa olla jätkusuutlik strateegia.
Praktiline lähipiirkondade stabiliseerimise vahend on mitte põgenike manageerimine vaid hoopis loobumine Euroopa põllumajanduspoliitikast, loobudes tollidest. Just see stimuleerib lähiriikide majandust, seob majanduspõgenikud oma maa külge ning sunnib sellega Euroopal oma tööjõuvajadusega ise hakkama saada.
Atraktiivsuse teema ei ole ainult rahaga seotud. Sihtriigi valikul on reeglina kolm peamist lähtekohta: 1) keel ja kultuur; 2) kogukond; 3) sotsiaaltoetused. Sealjuures leiab enamik eksperte, et kaks esimest on valiku tegemisel kaalukamad. Sellest vaatenurgast võib Eesti olla üsna atraktiivne sihtriik näiteks Ukraina põgenikele. Olgu mainitud, et ligikaudu 80% kõikidest varjupaigataotlustest esitatakse täna vaid viiele Euroopa Liidu liikmesriigile- DE, SE, BE, FR, UK.
Lahenduste TOP-5 üle võib alati vaielda, ent lahjade väljakutsetega ei ole kindlasti tegemist. Nii Ukraina, Süüria kui Liibüa hoiavad Euroopat rakkes järgmised kümmekond aastat (kui mitte enam). Jutu mõte on selles, et tegelemine migratsiooni lähtepõhjustega on see, mis reaalsuses omab voogudele kõige suuremat ja olulisemat mõju. Mistõttu on hea, et see teema sai erinevalt varasemast päris ohtralt tähelepanu ka neljapäeval toimunud Ülemkogu järeldustes. Tähelepanu tähelepanuks, reaalne võimekus midagi muuta on loomulikult iseküsimus. Ent vähemalt suund on õige.
Puhvrid ei lahenda põgenike probleemi. Need kärbivad Euroopasse tulijate arvu, veeretades samal ajal vastutuse teistele. 2008 a. peale Berlusconi-Gaddafi kokkulepet ühispatrullide osas vähenes paadipõgenike arv Vahemere keskosas pea 10 korda. Liibüa rannikuvetest ei pääsetud enam edasi. Sarnaselt toimis varasemalt ka Hispaania Kanaari saarte puhul, kus kokkulepped Lääne-Aafrika riikidega päädisid sellega, et paadid enam rannikult kaugemale ei pääsenud.
Ei saa olla nõus sellega, et Euroopa peaks tegelema immigratsiooni lähtepõhjustega. See aeg on ammu möödas. Euroopa ei suuda tegutseda mõjusalt immigratsiooni lähteregioonides kriiside reguleerimisega. Selleks puuduvad Euroopal piisavad inimressursid ja ka majanduslik võimekus. Euroopa ei ole ammu enam maailma mõistes kõrgliiga mängija. Euroopa peab jääma jõukohasemate meetodite juurde.
Teine immigratsiooni lähtepõhjus on Euroopa atraktiivsus nagu märkisite: 1) keel ja kultuur; 2) kogukond; 3) sotsiaaltoetused.
Euroopa on näidanud, et enese heaolu piiramises on ta veelgi mannetum. Tõehetkest (Lehman Bros. varing) on möödunud 6,5 aastat kuid ainus mida on suudetud teha, on laenukasvu tempot natuke aeglustatud.
Nüüd tagasi P-Aafrika riikide juurde. Miks olid need nõus piirama immigratsiooni vabatahtlikult? Miks nad võtsid endale (kunagi varem) selle väga kuluka ja ebapopulaarse kohustuse? Mis on muutunud, miks nad enam ei taha seda teha? Kas nendele küsimustele vastates ja lihtsustatud lahenduste rakendamises ei peitu Vahemere rände tee sulgemine.
Olemata ekspert, lihtsalt oletades: Pärast Araabia kevade puhkemist, on need riigid kaotanud võimekuse ohjeldada oma piire. Nii majanduslikel kui mentaalsetel põhjustel.
Euroopa ei suuda sundida Araabia kevade läbinud (suhteliselt autoritaarsete) riikide juhte immigratsiooniteede sulgemisele. Seda saaks teha ainult immigrantide kinnimaksmise ja lubadusega need aega pidi Euroopasse laskmise kaudu. Ka see optsioon on ammendunud.
Lahenduseks võiks olla seekord jälle majanduslik lahendus, kuid teises võtmes – põgenikud tuleb toimetada tagasi rannikule ja lasta neil ise oma elu elada seal riigis. Just immigratsiooni lootuse kustutamine sulgeb immigratsioonimarsruudi. Need samad immigrandid rannikuriigis sunnivad neid rannikuriike sulgema seda trassi. Seni, kuni Euroopasse jõudmine on tõenäoline, seni on see trass kohalikele kasumlik. Kasumi teenimise lootus on ürgjõud, seda eetikaga ei murenda!
Polnud just kõige moraalsem ettepanek. Meenutan, et see moraaliküsimus on rohkem USA teema, Euroopa on alati lähtunud oma huvidest – see on Euroopa ajalooline väärtus.
Valik mitte midagi teha on samuti valik. Ent see on umbes sama riskantne kui vahtida toas telekat samal ajal kui naaberkorteris on tulekahju. Kas Ukraina osas peaks Euroopa istuma käed rüpes? Ma arvan, et mitte. Ja kui me juba leiame, et Ukraina konflikti lahendamisse panustada, siis miks ei peaks sama loogika kehtima ka Liibüa ja Süüria osas?
Ma olen päri, et Euroopa võimalused on piiratud ning panustama peaks ka teised. Ent tervikuna on Euroopa Liit siiski maailmapoliitikas vägagi arvestatav jõud. Ja ainuüksi arenguabi osas panustab Euroopa rohkem kui keegi teine, tegemist on ühes suurima turuga ning liikmesriikdie sõjaline võimekus on muljet avaldav.
Sõjalises plaanis on maailmas liigutud seda teed, et üha enam võtaks konfliktide ohjamise eest vastutust piirkonna riigid ise. Seda toetatakse nii rahaliselt kui oskuste ja varustusega. Näiteks võib tuua Aafrika Liidu kasvava rolli ning missiooni Somaalias. Viimase negatiivseks kaasmõjuks on samas terrorirünnakute toime panemine kõikides oepratsioonis osalevates Aafrika riikides. Ent oluline on see vastutust tajutakse ning üha enam panustavad konflikti kollete piirkonnas asuvad riigid ise. See ei välista siiski seda, et teatud kriitilistel puhkudel on vajalik Euroopa või NATO kiire sekkumine konflikti eskaleerumise vältimiseks. Olgu näiteks toodud Prantsusmaa panus Côte d’Ivoire puhul või EL missioon Malis ja hiljem Kesk-Aafrika Vabariigis. 2006 aastal saadi väga kiirelt kontrolli alla ka situatsioon Liibanonis.
Põhja-Aafrika riikidega seonduvad probleemid on väga ilmekalt esile toodud. Põhiline mure Liibüa puhul ongi selles, et puudub toimiv keskvalitsus, kes kontrolliks territooriumi. Kellega sellisel juhul põgenikest ja migratsioonivoogudest rääkida? Ma olen kindel, et Itaalia valitsus ei looda täna niivõrd Euroopa Liidu abile, kuivõrd pigem sellele, et leiab partneri Tripolis, kes asjad kontrolli alla saaks. Partnerite motivaatoriks on erinevad asjad – raha, varustus, kaubanduslepingud, arenguabi, migratsiooni soodustavad lepingud (nn migratsioonipartnerlused mis suunatud partnerriigi kodanikele) jne.
Seega võimalusi on ning tegelema peab. Esmalt konfliktikoldes, ent oma panus on kindlasti ka ELil nii kaubanduse, arenguabi kui ka sõjalise sekkumise kaudu.
Valik mitte midagi teha on tõesti valik. Tuleb endale selgeks teha vahe – mida suudetakse muuta ja mida ei suudeta. Nö. Tulekahju kõrvaltoas kustutada me ei suuda. Me suudaksime ainult tule levimist aeglustada või peatada. Sellele tuleb keskenduda ja mitte kolkida naabri ukse peale. Poliitiliselt on uhke kui president või minister teeb kulmu kortsutades mureliku näo ja lisab, et on tõesti väga mures. Kümnendat korda, telekaamerate ees, eriti enne valimisi.
Vahemere põgenike probleemi lahendamiseks tulekski teha seda sama mida tehti Ukraina kriisi puhul – sisuliselt otsustati mitte midagi teha. Kaubandussuhete tõkestamine on samuti mitte midagi tegemine.
Mina soovitasin Vahemere piirkonnaga sama teha – mitte eksportida ega importida põgenikke. Tõkestada. Viia põgenikud alati rannikule tagasi. Kui vaja, päästa inimelud merest, kuid viia tagasi. Arvan, et nii on võimalik lõigata läbi kasumivoog, mida immigrandid endaga kaasa toovad. Andes neile mittelootust, muudame nad inertseks. Selleks võiks kasutada EL fonde.
Itaalia ei peaks üritama läbirääkida Tripoliga. Milleks? Kurgid marineerivad ennast ise, lisa ainult vastav katalüsaator (antud juhul blokaad).
Paar sõna selgituseks selle tõkestamise teema juurde. Paate saab tagasi saata üksnes koostöös asjaomase riigiga ning tema rannikuvetes, vastasel juhul rahvusvaheline õigussüsteem enam ei toimiks. Kujutage ette kui keegi kolmas riik purjetaks uhkelt Vormsile ning paneks sinna maha terve laevatäie sisserändajaid, öeldes, et need ju tulid teie kaudu. Nii paraku asjad ei käi, sest see oleks ilmselge suveräniteedi rikkumine. Sama kehtib ka Vahemerel.
Kui Itaalia alus korjab avamerelt üles paadipõgenikud on tal kohustus päästetud toimetada esimesse turvalisse sadamasse. Sealt edasi sõltub juba kõik sellest, et kellega tegu. Kui esitatakse varjupaigataotlus tuleb seda menetleda. Kui leitakse, et tegemist on inimesega, kes ilmselgelt kaitset ei vaja, siis algab keerukas tagasisaatmise protsess. Selle käigus tuleb tõendada, et kellega tegu ning kust ta tulnud on. Sest ega keegi meelsasti kedagi tagasi võtma ei kipu ning alati on tõendamiskohustus riigil, kes inimest välja saadab.
See ei ole lihtne ega odav töö, sest koostööd ei tehta, dokumendid puuduvad jne. Ja asja muudab keerukamaks ka see, et tulijad reeglina ei ole pärit Liibüast, ent rahvusvahelise õiguse kohaselt on riikidel kohustus võtta tagasi ainult oma kodanikud. Liibüale võiks küll kohalduda ka EU-ACP partnerluslepingu artikkel 13 (kolmandate riikide kodanike tagasivõtt), ent kellega sa neid asju ajad kui toimivat valitsust ei ole?
Seega Itaalia eluline huvi on alustada ühispatrulle Liibüa rannikuvetes, sest siis on võimalik tõepoolest alused randa tagasi suunata. Niipea kui laevad juba avamerele jõuavad see võimalus puudub. Seega võtmeks on ikkagi koostöö Tripoliga, ent siin on vaja juba toimivat keskvalitsust.
Ilmselt Te ei taha aru saada. EU plaanis päris barbaarset lahendust berberitele – hävitada alused merel. See oleks äärmuslik. Küll on see asjakohane kui neid aluseid kasutatakse kuritegelikul eesmärgil – illegaalsel immigratsioonil.
Kui Euroopal on veel mingi sõjaline jõud, siis tuleb seda kasutada suurema kahju ära hoidmiseks. Immigrantide alused, merest välja korjatud immigrandid, tuleb toimetada rannikule, kust need lähtusid. Rikkudes suveräniteeti. Nende riikidega, kellega saab rääkida, nendega leppida kokku moel, mille tulemuseks on nii või teisiti immigrantide rannikule tagasi saatmine. Neid immigrante võiks aidata niivõrd, et nad a) likvideeriksid ise need immigratsiooni soodustavad (kuritegelikud) organisatsioonid ja b) võimaldaks neil koju tagasi rännata.
Euroopa raha selleks kulub palju. Sellist praktikat tuleks ühiskatlast finantseerida.
Väljastpoolt tulijate abistamine on ka valik. Särekannol on õigus – kunagi Euroopa sisese sõjapõgenikega tegelemise paradigma rakendamine ja laiendamine kaasajal ei ole jätkusuutlik. Euroopa ei suuda vastu võtta kõiki Aafrikast ja Lähis-Ida kriisikolletest või lihtsalt vaestest riikidest siia suunduvaid inimesi. Ja ei maksa teha nägu, et Euroopal on vastutus selle eest, mida inimesed oma kodus on suutnud teha selleks, et oma riik tuksi keerata. Ei ole. Ka sõjad ja pidevad kriisid ei ole mitte Euroopa sünnitis, vaid neid õhutavad ja korraldavad inimesed oma kodumaal. Ja on valmis, nagu näha Prantsusmaa ja Rootsi näidetel, samamoodi põletama ja rüüstama ka oma uuel kodumaal. Seega on veel üks valik – kogu senine asüüliõigus printsiibi tasemel ümber otsustada. Ja siis see raha, mida muidu panustataks sotsiaalsüsteemi ja järjekordsete põgenike hooldamisse, suunata selgitustööse Aafrika ja Aasia suunal: Euroopa on täis, ja merepäästeks raha pole, seega pole mõtet proovida ja eluga riskida. Piirivalve peaks aga piire valvama hakkama, mitte tegelema kõikvõimalike üritajate üleskorjamise ja poputamisega. Kui lõunapool rohkem tina ja vähem tekke jagataks, oleks ka tulijaid varsti vähem.
Jah, küsimus on suuresti selles, et kus jookseb piir? Maailmas on UNHCRi hinnangul vähemalt 50 miljonit sõjapõgenikku. Lisaks lugematu arv tagakiusatuid ning inimesi, kes on kodust lahkunud kas pisemate konfliktide, looduskatastroofide või kliima tõttu. Enamik neist põgenikest ei jõua kunagi Euroopasse. Seega põhimõte, et jõudke siia ning siis aitame, näib üldjoontes olevat ainus toimiv lahendus tänaste reeglite kontekstis. Idee pakkuda humanitaarviisasid on üllas, ent Euroopal (sh Eestil) puudub võimekus ja poliitiline tahe kõiki abivajajaid aidata. Taga targemaks olukorra muudab veelgi segasemaks see, et ka kõikvõimalikud majandusmigrandid püüavad siseneda ELi mängides põgenikke. Kuidas sellistes oludes korraldada viisade väljastamist?
Olles osalenud Brüsselis 4-aastat varjupaigasüsteemi reformi aruteludes võin kinnitada, et valitsev soov on status quod mitte muuta. Esiteks, poliitiliselt ei ole võimalik varasemaid standardeid alandada, see läheks risti vastu nii Euroopa Liidu aluspõhimõtete kui Euroopa Inimõiguste Konventsioonist tulenevaga. Kuigi jah, võiks ju kaaluda, kas pererände ja erivajaduste osas seatud reeglid on täna kõige mõistlikumad. Teiseks, napib ka poliitilist soovi varjupaiga standardeid ühtlustada. Mis on ka igati põhjendatud, kuna liikmesriikide elatustase on väga erinev. Lihtsustatult, see mida maksab Rootsi ei saa kunagi olema sama, mida maksab Eesti. Kolmandaks, ei taheta muuta jaotusmudelit – vastutab ikkagi see kelle kaudu sisenetakse.
Mis puudutab raha, siis täna panustab Euroopa väga suuri summasid arenguabisse. Samuti tehakse väga intensiivseid teavituskampaaniaid erinevates lähte- ja transiidiriikides, et inimesed ei võtaks ette seda ülimalt riskantset retke Euroopasse. Ja huvitav fakt piirivalve kohta- FRONTEX on hinnananud, et kui võtta kasutusse kõikide Vahemere piirkonna liikmesriikide piirivalvetehnika, saaks katta kogu Vahemere ranniku 200% ulatuses. Seega valve võimekus on uhke, ent probleem on selles, et enamik kinnipeetutest esitavad varjupaigataotluse. Neil puuduvad dokumendid ning neid ei saa seega ka kuskile tagasi saata. Kes neid vastu võtaks ja mille alusel? Tulenevalt ongi oluline see, et Euroopa tegeleks konfliktikolletega, teavitaks tulijaid reaalsusest ning teeks koostööd naaberriikidega piirivalve ja tagasivõtu küsimuses.
Ma ei saa aru, kuidas te tegelikku probleemi ei märka selle kõige keskel. Probleem on selles, et kui varasemalt oli Liibüa’ga (Gaddafi’ga) kokkulepe, kus ta hoidis põgenikke tagasi, siis nüüd seda ei ole, sest riigis on kaos. See kaos on seal USA & co tõttu, kes omale sobivamaid sinna etteotsa panna tahtsid, sest Liibüa oli väga rikas ja suhteliselt heal järjel riik, kes tahtis suuremat ühtsust ja mõjuvõimu Aafrikas, kehtestada kullastandardit jne.
Kuna see kõik on hetkel lääneriikides valitsevale klikile “teise poole” tõus, siis pidi selle peatama ja selleks hakatigi rääkima “vabadusvõitlejatest” jne. ja hetkel on lääneriigid rahul, sest sealne ebastabiilsus on nende (mõju)võimu stabiilsus.
Maailmas on palju kohti, kus inimõigused ei maksa valitsejatele mitte midagi, sealhulgas ka meie liitlaste hulgas (Saudi Araabia, Bahrain, etc.), ent kuni need meie liitlased on, siis ei ole see mureks… sinna ei ole vaja “demokraatiat viia”.
Selline kahepalgelisus ja ebaaus suhtumine ongi see, mis on viinud asjad nii kaugele. Ja selle lahendus võib olla ainult algpunktis.
Tolerants ja muu on tore, ent EL’il on juba üpris raske endalgi hakkama saada, mida siis veel rääkida aina suurenemast põgenikehulgast? Miks peab EL tegelema nende probleemidega kui suur osa neist USA tõttu tekkinud on? Miks USA põgenikke vastu ei võta? Miks võttis EL vastu ka USA poolt Guantanamos (illegaalne vangla sisuliselt) kinni peetuid?
“Ülla eesmärgi” kuvandi all on hea midagi teistele peale suruda, sest keeldumise korral paistad tõhuna, ent hetkeks peatudes ja mõtlema hakates ei ole mõtlematu immigratsioon lahenduseks. Tõestuse saamiseks on vaja ainult natukene EL-siseselt ringi vaadata.
Ei vaidle vastu, et seda segadust on erinevate sekkumistega tekitatud hulgi. Iraak on üks suurimaid ebaõnnestumisi siinkohal, mis lõi Lähis-Ida hapra tasakaalu aastateks paigast. Ei tasu samas unustada, et ka Eesti on üheskoos liitlastega (sh USA kõrval suur osa Euroopa riike) väga paljudes operatsioonides kaasa löönud ning jagab täna ka teatud vastutust tagajärgede eest.
USA võtab põgenikke vastu väga suurel hulgal. Lisaks neile, kes USAs varjupaigataotluse esitavad, ümberasustavad ameeriklased igal aastal ligikaudu 70 000 inimest kolmandate riikide konfliktikolletest. UNHCRi on üsna mitmel puhul teinud kriitikat, et Euroopa Liit ei panusta oma võimete vääriliselt. Olgu ääremärkusena mainitud, et enne kui Malta astus Euroopa Liitu aitasid ameeriklased ka neid ümberasustamisega. Programmid lõpetati peale liitumist, eeldades, et Euroopa Liit aitab ise edasi. Siin me oleme.
Guantanamo oli aga osav pallipõrgatus Euroopale. Kuna pea kõik Euroopa riigid (sh need kes osalesid aktiivselt terrorivastases võitluses) ise nõudsid Guantanamo sulgemist, palus ametisse saanud Obama administratsioon võtta vastutust ning aidata see putka kinni panna. Ameeriklased võtsid loomulikult sealt ka ise kinnipeetavaid vastu, ent kodus oli vaja näidata, et ka teised liitlased aitavad.
Ja lõpetuseks, eks EL peab põgenike teemaga tegelema peaasjalikult ikka sel põhjusel, et see lihtsalt vahetult mõjutab meid. Isegi kui igasugune empaatiavõime puudub (ma usun, et paljudel on see siiski olemas), siis päeva lõpuks need inimesed ju liiguvad Euroopa suunas. Midagi peab sellisel juhul ettevõtma ning siinkohal ei oma enam tähtsust, kes ühe või teise konflikti taga oli. Need konkreetsed rändevood mõjutavad Euroopat, mitte mõnda teist kontinenti. Ja paraku lihtsaid lahendusi siin ei ole. Kui neid leiduks, oleks neid juba ammu rakendatud.
Iraak oli üks suuremaid ebaõnnestumisi jah, eriti kui vaadelda, et sõja põhjuseks olnud WMD’sid sealt kunagi ei leitud. Valedele rajatud sõda.
Liibüa on ka üks väga suur ebaõnnestumine ja Süüria ei ole “veel lõppenud”, ent on kah väga suur ebaõnnestumine.
Sellest “EL osaleb ka operatsioonides” ma räägingi… Selline geopoliitiliste huvide ellu viimine “demokratiseerimise” sildi all tuleb lõpetada. Ebastabiilsuse külvamine ei ole normaalne.
Ameerika pagulaste vastuvõtmine: http://www.al-monitor.com/pulse/originals/2014/12/us-syrian-refugees-accept-thousands-resettlement.html
“The United States takes in about 70,000 refugees a year, of whom Iraqis accounted for the largest number in the last fiscal year — nearly 20,000. They were followed by more than 16,000 Burmese, more than 9,000 Bhutanese, more than 7,000 Somalis and more than 4,000 Cubans. The number of Bhutanese is dwindling, however, opening up room for more Syrians.”
Saksamaa üksi: http://www.euractiv.com/justice/germany-took-refugees-news-530963
“Last year, the Federal Republic accepted almost 80,000 refugees, and is expected to welcome a further 100,000 this year. This would result in a ratio of around 946 refugees for every million inhabitants.”
Mis on koguarvud USA vs. EL ?
Guantanamo oli edukas põrgatus küll, ent see ei vabanda välja, et EL sisuliselt pähe istuda lasi. Guantanamo on siiani sisuliselt avatud ja paljud seal istusid(istuvad) täiesti põhjuseta. Neid anti üles vaevatasu eest. Äri käib.
Rändevood mõjutavad otseselt meid muidugi ja vaadates maailmakaarti on selge, miks põgenikud nii kergelt meieni jõuavad. Liibüa on üks väga suur põhjus selleks. Ja sealne ebastabiilsus. Süüria on teine. Poleks neid kaht ebastabiilset kollet, ei oleks asi nii hull ja see on otsene “liitlaste teene”… 🙂
Selles osas on muidugi õigus, et kui panna kaalukausile terve Euroopa Liit (28 riiki), siis pakub Euroopa koondnumbrites kaitset enam kui USA. Viimane asustab ümber umbes 50-70 000 põgenikku aastas, millele lisandub 70-80 000 varjupaigataotlejat. Eelmine aasta oli rekordaasta Euroopas, ent eelneva kümnendi võrdlusmomendi leiab siit: http://cis.org/asylum-system-checks-balances-dismantled
Euroopa puhul oluline ka mainida seda, et siin on palju sisemist liikumist. 1990 aastate suurim varjupaigakriis seondus Balkani sõdadega. Ka Vene kodanikud püsisid varjupaigataotlejate top-3 seas väga pikalt.
Lisaks on kasvav trend alusetud taotlused. Möödunud aastal esitasid väga palju taotlusi kosovaarid, see trend jätkub ka sel aastal (vt Ungarit, Saksamaad). Ka teiste Lääne-Balkani riikide kodanikud aitasid viisavabaduse saamise järel 2010 a. upitada Saksamaa, Rootsi, Belgia ja mitmete teiste varjupaigataotlejate koondnumbrit.