Valitsuskriisist

Valitsuskriisist meie Issanda 2018. aasta lõpus, novembri iidide paiku, mida sotsid eskaleerivad, et sealt lahkuda

1. On selge, et Euroopa tuumalad on olnud viimastel aastatel erakordse surve all, mida on põhjustanud lõuna poolt saabunud pagulaste hulgad. Pagulaste tulva on põhjustanud suur ebastabiilsus piiritagustes poliitilistes provintsides, mille lahendamisest oleme tahtnud ise hoiduda, pärast mitmeid sarnaseid ebaõnnestumisi möödunud kümnendil. Saabujate vastuvõtmist on soosinud nii humanitaarsed kaalutlused kui ka majanduslikud (tohutu vajadus kidurat kasvu toetada lisaks rahatrükile ka inimeste juurde trükkimisega tööjõuturule), kuid otsustajad on ülehinnanud oma ühiskondade lühiajalist suutlikkust ja soovi uusi saabujaid endaga liita. Põhiline probleem, millest on poliitiiliselt endiselt ebakorrektne kõneleda, on oletus saabujate põhimõtteliselt teistsugustest väärtustest, mida ei olevat võimalik täiendada meie vabadusele, kõikide inimeste võrdsusele ja vendlusele rajatud põhimõtetega. Tähelepanuta on küll jäänud, et need, kes seda argumenti enim kasutavad, ei soovi tegelikult ka Vabariigi sees neid põhimõtteid kõigile laiendada. Ent kokkuvõttes on siiski asjalood sellised.

2. Samuti on selge, et meie kultuuriala keskuste ärevus on kandunud ääreprovintsidesse, kus pole küll pagulasi, aga on mastaapne hirm. Vähem pagulaste ees, aga positiivse visiooni puudumise tõttu oma rahva tulevikust ja rollist maailmas on hirm selle vähesegi kaotamise pärast, mis täna käes on. Aga võib olla mitte ainult “madal” hirm, hirm teistsuguste ees, vaid ka sügavalt inimlik, inimeseks olemisega seotud soovimatus ilma mõjuva põhjuseta taluda oma jagamist teistega, kelles sa näed mitte ainult kultuurilist, vaid ka füüsilist ohtu. Selles ei ole tegelikult midagi ebaintelligentset ja selle alahindamine on olnud viga. Usun, veel küll ebalevalt, et keskmise inimese vaistlik hirm temaga sobimatute kultuuriliste intentsioonidega teise suhtes on midagi, millest meil on põhjust sügavamaid järeldusi teha, mitte ette kujutada, et sellest on võimalik mingi naljaka ajakirjandusliku debatiga üle saada.

3. Kas juhtus kogemata nii (pigem jah), et me sellest rändeleppest, mis nagu iga muu ÜRO sarnane akt on tõesti täiesti süütu ja on raske leida mõistlikke inimesi, kes usuks, et sel on mingi negatiivne mõju meie poliitikale või rahvuslikele huvidele, kui me ise seda ei taha, ei rääkinud midagi enne kui oli liiga hilja või oli see kavatsuslik (mille puhul ei saa ette heita selle motiive, mille kasuks on argumente, aga saab lühinägelikkust, et ei pea võtma selles osas mingitki avalikku poliitilist vastutust), ei tea.

4. Aga arvestades, kui ülisensitiseeritud on kogu avalik ruum kõige selle tähenduse suhtes, mida kannavad täna endas sõnad ränne ja pagulased ja kui üksüheselt, kuitahes teenimatult, tekib inimeste peades otsene ja ühene seos terrorismi, surma ja eksistentsiaalse ohuga, on ÜRO rändekompakti või selle sarnaste legalistlike ja vähesisukate initsiatiividega tegelemine mingis ideoloogiavälises ja ettekujutuslikus rahvusvahelise õiguse ruumis vastutustundetu fantaasia. Kompakti lugemine või mittelugemine ei anna selles osas midagi arutelule juurde ega võta ka ära. Ja kahjuks sobib see kerivasse narratiivi, et mingid juristid arutavad mingites suvalistes ruumides mingeid suvalisi konstruktsioone teemadel, mis kodumaades on hetkel top 3 poliitilised teemad ilma mingilgi moel nende kaalutlustega arvestamast.

5. Eelnev ei ole õigustus puhtakoelisele taktikalisele mängurlusele (st teadlik infopildi manipuleerimine selleks, et ise pikim kõrs tõmmata olukorras, kus sa ise ei pea ÜRO suvalist reso enda riigi jaoks tegelikult mingiks probleemiks), vaid rõhutamaks, et ettekujutus, et väärtusteemadel on ülesensitiseeritud auditooriumi ees võimalik etendada “nothing to see here, move along” mängu ei ole realistlik, kuigi tõde on minu arusaama järgi just selline. ÜRO kompakt ajab pigem õiget asja, st loob raamistiku, menüü oma lähenemise ühtlustamiseks, aga inimeste peades on ainult võõrusuline ja teise nahavärviga vägivallatseva isiku kujutluspilt.

6. Mistõttu on lihtne jõuda fatalistliku järelduseni, et valitsuses tekkivad probleemid olid 100% ettenähtavad. Et seda ei tehtud ja vastavalt sellele ei arutatud läbi, kas ja kuidas üleelada opositsiooni rünnakud ilma omavahel raksu minemata, on vähese kogemuse küsimus või valekalkulatsioon. Laiemalt on see ka probleem sellest, kuidas Eesti välispoliitikat aetakse (legalistlik, juriidiline, mitteideoloogiline põhiprotsess, mis on lahti seotud Eesti aktuaalselst poliitikast. Kogu see inimõiguste poliitika läbi viimase 10a, julgeolekunõukogu kampaania on pigem ajalooliselt välisministeeriumi konkreetsete isikute pet-projectid, mis on kasvanud Eesti poliitikateks, mitte vastupidi. Tänase kriisi eest muidugi ei vastuta otseselt ametnikud, sest alati vastutavad avalikkuse ees poliitikud ja nii peabki olema.

7. Aga tänane väljamäng sotside poolt tekitab minus siiski erinevaid tundeid. Esiteks, sellega saabki Isamaa täpselt,mida ta tahtis ja lühiajaliselt on suurim võitja. Kas sellest piisab, et bensuaurude peal sõitev masin aidata märtsis üle finišijoone, on ebaselge, aga kindlasti on see abiks. Ma pole üldse kindel, kas ja kuidas see sotse aitab ja kuidas peale tohutu isikliku ja ilmselge vastikuse väljamängimise Reinsalu isiku suhtes teenivad nad siit üldse midagigi, mis aitab SDE erakonda, kandidaate, programmi, või Eestit. Aitab kindlasti alati opositsiooni ja see on ennekõige kindel umbusaldus neilt Ratasele, kes eile õhtuse seisuga võis mõelda, et Isamaa on ebausaldusväärne partner ja ei tahaks nendega 2019-2023 midagi tegemist teha, aga nüüd pargivad sotsid ennast ka natuke samasse nurka. Miks? Sest kõigile on ju selge, et rändepakti vastustamine pole Reinsalu personaalne vastutus, vaid Isamaa legitiimne poliitika ja kui kedagi vastustada, siis Isamaad. Aga nüüd on kriisi eskaleerimiseks valitud natuke kunstlik joonis. Samuti on ju selge, et mingit uut valitsust ei teki ja ainus alternatiiv on vähemusvalitsusega veeretada end kevadesse. St midagi ei muudeta Eesti poliitikas, vaid lihtsalt vabanetakse valitsusvastutusest. Minu arvamus on, et see ei ole hea motiiv, see ei ole hea strateegia ka 2019 valimiste võtmes ega ka hea strateegia valimisjärgsete kombinatsioonide eelistatavuse võtmes Keskerakonna või Reformierakonna jaoks, kes partnereid valima hakkavad (sõltuvalt muidugi ka aritmeetikast, mitte ainult isiklikelt eelistustelt). Hea meel on mul isiklikult selle, et Ossinovski toetab Mikserit nii tugevalt, kahju aga selle üle, et Mikser tunneb, et teist varianti pole, sest minu arust on see viga. Aga mina valimistel kandidaadina ei osale muidugi.

8. Alternatiiv oleks kriisi kerida, aga kabinetis leppida kokku muude leevendusmeetmete peale seoses Riigikogus seisvate eelnõudega, eelarve vms. Ent põhiline oleks säilitada endal maksimaalne mänguruum 2019 valimiste järgses olukorras – sest see on ju hetkel kõige olulisem (ilma sarkasmita).

8. Reinsalu kohta ma tahaks öelda, et erinevalt paljudest ma usun, et ta on Eesti-meelne ja inimesena hea (päriselt) ning huvitav poliitik. Aga tema retoorika täna on 100% Savisaar 🙂 (“On käivitatud infooperatsioon, et Isamaa loobuks oma rändepakti vastasest poliitikast – ma ei lase sel juhtuda, Isamaad põlvili ei suru”).

10. Eesti välispoliitika osas tuleks öelda seda, et muidugi on lühijaliselt mõju negatiivne. Et meie Euroopa suurte liitlaste jaoks on ränne-pagulased-migratsioon eluline teema mitte ainult ohu, vaid ka praktiliste vajaduste tõttu, on rändekompakt ehk lähenemiste ühtlustamine olnud nende jaoks tähtis teema. Ja selles mõttes on sotside sammus ka positiivsust – see signaliseerib, et Eestis on sellel teemal noo opositsioonis kui koalitsioonis mitmekülgsemad kaalutlused kui eile valitsuse otsus lubas arvata. Kuigi tänapäeval tuleb eristada diplomaatide sensitiivsust poliitikute omadest. Ent pole mõtet teeselda, et selle eest keegi meid ära ei karista. Minu arust on muidugi ainult hea uudis, kui me selle tõttu nt julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohta ei saa, sest see on üks väga keskpärane mõte olnud algusest peale.

Päisepildil on Ludovisi sarkofaag roomlaste ja idagermaanlaste lahingust 3. sajandist.